22. august 2014

Minek

Öösel ma üldse magama ei läinudki. Emps hakkas kell 2 öösel mulle veel kanafileed praadima :D Veerand nelja paiku hakkasime juba Tallinna poole sõitma, see oli väga vinge autosõit, sest õues oli kottpime ja kogu aeg välku lõi.
Lennujaamas aitas üks töötaja mul check-in'i ära teha. Ja siis me seisimegi niisama ja ootasime, kuni kell saab nii palju, et ma võiksin turvaväravatest läbi minna.


Minu kõige õnnestunum pilt Eestist

Tallinn-Frankfurt lend kestis 2 ja pool tundi. Söök oli päris okei. Kui Frankfurti jõudsime, võttis üks vabatahtlik meid vastu - naine, maksimum 1.40cm pikk. Ta juhatas meid kuhu minna ja rohkem me teda ei näinudki. Me tahtsime kohe Starbucksi minna, aga see asus teisel pool turvakontrolli ja meil SOOVITATI minna Coffee Fellows'i. Caps Lock kuna see oli KOHUTAV. See soovitaja oli raudselt mingi tuttav või vähemalt mingit moodi pidi ta sellest kasu saama, sest niisama ei saa sellist jõledust soovitada. Juba teenindus oli halb, ilmselgelt see naine ei sobi klienditeenindajaks. Siis käisime mingist pagariletist läbi, see sai, mis ma ostin, oli väga hea. Lisaks ostsin omale 4€ vee, võtsin vitamiinivee apelsinimaitsega, (ülimalt oluline) otsustasin selle kausuks kuna tavaline vesi oli juba üle 3€. Siis istusime maha, teised laadisid oma elektroonikat ja ootasime lendu.



Frankfurt-Washington lend kestis üle 8 tunni. Frankfurdis piletikontrollis küsiti minult, et kas ma olen sakslane - jeje, Müller :D (Jah, Thomas Müller mul hea sugulane ja särgid värgid) Hea, et seal lennukis ekraanid olid, nii palju filme sain ära vaadata, mida kinno pole vaatama läinud. Washingtonis läksime eestlastega lahku, ainult meie Keniga läksime koos kuna talle tuli hostisa lennujaama vastu ja mina pidin ööbima ühes Washingtoni hotellis.


Siin järjekorras veetsime Keniga ikka päris kaua aega


Lennujaamas, kui kõik tähtsad kohad olid läbitud ja ´Exit´ silt juba paistis, läksin ma oma viimasesse turvakontrolli, kus ma tegin oma elu suurima vea. Nimelt mees küsis, et kas mul on kohvris süüa, ma ütlesin, et kommid. Siis küsis, et kas see on kõik? Ma siis meenutasin ja ütlesin, et vorst ja leib on ka. Vorst talle ei sobinud ja ta saatis mu teise ruumi, ühte järjekorda seisma. Ma seisin seal mitu minutit ja kui lõpuks minu kord oli, selgus, et ma olin kogu selle aja vales järjekorras seisnud. Sealt saadeti mind siis teise kohta, kus nad mu kohvri läbi vaatasid ja lõpptulemuseks oli see, et ma jäin oma vorstist ilma. Nagu mu ema ütles - loodame, et see oli juba halvaks läinud :D

Kui ma lõpuks sealt siis minema sain, läksin ma vaatama, et kuhu ma minema pean. Lõpuks tuli minu juurde jälle üks 1.40cm pikkune naine, YFU vabatahtlik. Ta tellis meile autobussi, millega me hotelli sõitsime. Ma sain minna oma tuppa, kuni tellitud söök kohale jõuab. Selgus, et ta oli hotelli tulnud koos oma ema ja tütrega. Sööma läksime alla, enne seda saime liftide ees kokku - see oli nii veider, sest ma olin nagu hiiglane nende kõrval. Sõime pizzat ja kanatiibu ning rääkisime niisama juttu. Hea, et ma bikiinid kaasa võtsin, sest pärast läksime me vabatahtliku ja ta tütrega basseini ujuma. Seal oli hot tube ja tavaline bassein - ahh kui hea nendes vaheldumisi käia oli :D :D Hommikul pool 6 oli juba äratus, et me õigeks ajaks lennujaama jõuaks.





Washington-Detroit lennuk pidi väljuma kell 8, aga ma pidin ootama kolm tundi, sest lennukiga oli mingi probleem. Lennuk oli hea pisike.

Aitas minu kolme tundi üle elada - Caramel frappuccino




Shout-out to Jake, kes mulle öösel seda valmistama pidi

2 kommentaari: