27. august 2014

Nädal aega Ameerikas

Eestist olen ära olnud täpselt nädal aega, alles. Tervelt 10 kuud on veel ees.

26.07.14

Hommikul 7:40 ajas hostema mu ülesse. Tema mõtles, et ma panen endale ise kella. Ma pole elusees nii kiiresti valmis saanud, 7:58 olin juba kooli ees. Ma olin kindel, et kindlasti kõik astuvad kohe basseini, aga kaugeltki mitte. Ma jõudsin riided ära vahetatud ja basseini äärde ning ka siis astus mõni tüdruk alles ujulasse sisse.

Trenn algab sellega, et teeme kõik ennast ühes nurgas soojaks. Siis paneme ujumismütsid pähe, prillid ette ja läheb ujumiseks :D Õnneks on nii umbes 5 tüdrukut veel, kellega me teistest eraldi ujume - algajad ühesõnaga. Tol päeval ujusime põhiliselt lihtsalt edasi-tagasi pikkusi. Vahepeal kasutasime mingeid plaate, millest kinni hoidsime ja ainult jalgadega tööd tegime. Trenn kestab 2h, seega me ujume ikka päris mitu pikkust, pärast basseinist välja minnes sain ma hädavaevu välja :D Ma küll tundsin, et ma olen väsinud, aga alles siis sain ma aru, kui läbi mu käed olid.

Koju saan ma Jade ja Amberi emaga. Kui koju jõudsin, oli ema tööl ja me otsustasime Jakega ratastega sõitma minna. Me käisime ka kusagil söömas, aga ma enam koha nime ei mäleta. Jah, drive-in'ist ma saan aru, et inimesed sõidavad autoga sinna ja autost välja ei pea tulema. Aga see oli nagu tavaline söögikoht, väljas olid pikad lauad ja pingid, nagu tavaliselt metsas on. (ülioluline fakt, aga mulle meeldib, kui inimesed saavad seda täpselt ette kujutada) Ühesõnaga, need autod tulid sinna parklasse ja siis sealt majast tulid töötajad välja ja kõndisid nende auto juurde, et tellimust võtta. Üks naine, kes söömise lõpetanud oli, hoidis oma kätt väljas, kandik prügiga käes. Ta ootas seal umbes 10minutit enne, kui teenindaja temalt selle võttis, ta oleks selle aja jooksul vähemalt 10 korda selle ise jõudnud ära viia. Lazy Americans...

Õhtul vaatasime kõik kolmekesi koos filmi Red Dawn. Ma poleks elusees uskunud, et see nii hea film on. Mulle tõsiselt meeldis. Palju põnevust ja samas natukene kurb ka.

27.08.14

Selleks hommikuks panin endale ise kella helisema. Ujumas ütles üks tüdruk mulle, et meil on veel üks vahetusõpilane ujumistiimis - Jenny Austriast. Ta ujus ka meie, kui algajatega.

Täna tegime juba keerulisemaid asju. Näiteks õppisime nö kukerpalli tegema, sest muidu ei saa ju ümber pöörata pikkusi ujudes. Kuna me tegime neid nii palju - alguses harjutasime niisama, hiljem juba nii nagu võistlustel käib, siis hakkas mul väga paha olla. Mul hakkab alati väga kergesti paha, kehalises kasvatuses on juba peale ühte kukerpalli veidi kehv olla. Ma tegin siiski kõik kukerpallid kaasa, aga siis pidime hakkama vette hüppama (selle jublaka pealt, mille nimi mulle meelde ei tule) Kuna mul oli selleks ajaks süda juba nii paha, et veidi juba öökisin, (vabandust, kui rõve) siis ma seda seekord ei proovinud. Kuna üks tüdruk kartis hüpata, (tema hüpe meenutas Marleeni peakat) siis tõi treener selle aluse, mille peal tavaliselt vigastatud ära tassitakse. Ta pani selle sinna hüppealusele, kust sukeldujad vette hüppavad, tüdruk pidi aluse peale minema ja siis treener lihtsalt kallutas alust nii, et ta vajus pea ees vette :D Ma usun, et sama asja pean ka mina homme tegema.

Peale trenni ütles treener, et homne trenn on 16:00-18:00, aga ei, paar tundi tagasi sain teada, et tõsteti ikka hommikusse, ehk jälle 8:00-10:00.

Lõunapooliku veetsin põhiliselt toas. Korraks käisin veeääres ja võtsin päikest. (siin on nii palav) Õhtupoole, kui hostema koju tuli, sõitsime me Detroiti. Jake tegeleb airsoft gun'idega ja seal oli selle jaoks pood. Ma ei teagi, mida ta seal täpsemalt tegi. Meie käisime samal ajal hostemaga jalutamas ja pärast läksime pubisse sööma. Jälle oli seal telekas ja sealt näidati pesapallimängu. See tundub siin väga populaarne olevat.

Teepeale jäi ka selline hiiglaslik kumm



Nagu näha, siis ma lihtsalt ei osanud valida, milline kolmest pildist on kõige parem


See sinine on Michigani osariigi lipp



Sealt tunnelist kõndisime ka läbi, siis tuli ilus sild, kust alt voolas jõgi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar