14. september 2014

11-12.09.14 Ujumisvõistlused / Football game

11.09.14, neljapäev



Koolipäev oli tavaline nagu iga teinegi. Valitsuse tunnis natukene õpetaja rääkis sellest kuulsast 9/11. Viimases tunnis, paar minutit enne tunni lõppu alati keegi räägib kõlaritesse, kui näiteks mõni trenn jääb ära ja muid uudiseid ja seal siis paluti vaikushetke, et hukkunutele austust avaldada.

Ujumistrenn jäi tol päeval ära, sest toimusid jälle ujumisvõistlused. Koolist koju sain siis üle pika aja kollase bussiga sõita. 
Meie kooli värvid on oranz ja must ja Dearborn'i koolil (kellega võistlesime) olid samad värvid, see ajas naerma. Õnneks olid nende trikood musta värvi. Võistlused läksid hästi, jäime nendega viiki. See oli meie koolile suur üllatus ja kõik olid väga õnnelikud, sest see kool on alati meie koolile pähe teinud. Lõppskoor oli 47-47.

Minu ujumine küll arvesse ei läinud, see oli rohkem nagu iseendale, et saaksid teada, kas aeg on paranenud võrreldes eelmise võitluse ajaga. Seal ujulas oli viierajaline bassein ja mina ujusin nelja teise tüdrukuga oma ujumistiimist. Mul läks väga hästi, sest ma olin ainuke, kes alustas veest ja ma jäin kolmandaks. 
Jama, et ma esimesel võistlusel oma aega ei vaadanud. Selle võistluse aeg oli igatahes 40:26. (Esimese koha aeg oli 38:midagi ja kõige halvem 45:midagi)

Peale igat võistlust võin uhkusega tõdeda, et meie koolil on kõige parem bassein. Meie bassein on suhteliselt uus, vana olevat olnud päris jube. Praegusel on näiteks 8 rada. Dearborni koolis, nagu enne mainisin, oli 5 rada ja polnud kohta sukeldujatele. Vees ujuda oli raske, kuna ühtepidi ujudes tundsid veevoolu ja kui minu kooli basseinis madalal poolel on mul vesi üle piha siis seal oli napilt puusadeni, mis tähendas seda, et kõigil oli raske kukerpalli teha.

Peale võistlust saime jälle süüa. See on väga armas neist, et nad meile süüa ka annavad. Jenny ütles, et see on ainuke hea asi ujumise juures :D Eks see oli rohkem naljaga, aga näiteks hommikuti kell 5 ärgata selleks, et pool 6 külma vette hüpata ei meeldi väga kellelegi.

Nüüd on lõpuks kõigil ujujatel sellised tiigriga mütsid

12.09.14, reede

Saksa keeles olime kolmestes võistkondades ja käisime tahvli ees oma teadmisi näitamas. See oli naljakas, sest alguses me ei saanud üldse vedama, pärast ikka paar punkti saime :D Võistlus käis siis nii, et õpetaja ütles saksa keeles numbri ja sina pidid selle kiiresti tahvlile kirjutama, kes oli kiireim, sai kõige rohkem punkte. Kui mina tahvli ees olin, ütles õpetaja numbri 11 ja ma kirjutasin rahulikult 4 :D

Hiljem tegime sellise võistluse, et õpetaja ütles tähti, mis me pidime üles kirjutama ja sellest tuli siis lõpuks üks number. Selle ma võitsin, sest kes saksa keelt oskab, see teab, et nende tähestik on peaaegu sama, mis meil.

Valitsuse tunnis on toolid nii, nagu näiteks Paide kultuurikeskuses. Minu ees istub üks poiss, esimesel päeval näiteks jagas ta mulle soovitusi, mida tohib teha ja mida ta ei soovita. Tundus väga okei tüüp. Aga tol päeval oli mul seelik seljas....juba kujutan ette, mida te mõtlete :D Ta katsus mu jalga ja ütles paar kommentaari. Ma olin nii šokeeritud sellest, ei osanud väga midagi öelda, ainult, et ära palun katsu mu jalga.

Väike lõik matemaatikast

Sellistel hetkedel olen ma lihtsalt liiga šokeeritud, et midagi öelda või mõelda

Või siis näiteks oli meil selline harjutus, et oli kaks punkti, A ja B ja siis oli küsimus, et kumb punkt on suurem? (üks punkt oligi tehtud natukene suurem) Siis mõni pakkus kas siis A või B ja siis õpetaja hakkas rääkima, et need on ju üldse lihtsalt tähistuseks, et sellel pole vahet, kui suured need punktid on jne. Nagu miks sa üldse küsid siis sellist küsimust? Nii palju on selliseid mõttetuid küsimusi, mille üle me arutama peame. Minu arvates ajab see just õpilasi segadusse. Kui me selliste küsimuste üle ei arutaks, siis nad saaks ise ka aru, et vahet pole, kui suured need punktid on.

Sageli on ka see probleem, et ma ei saa tööülesandest aru. Aga minu lohutuseks ütles mu hostvend, et need on ise juba nii lollid küsimused, et nendest ei saagi aru saada.

Mis mind kõige rohkem ärritab, on see, et õpetaja ise õpetab meile selliseid asju. Nagu need ülesanded pole meil õpikus, vaid ta ise teeb selliseid ülesandeid ja siis me näiteks arutamegi nende punktide üle tund aega. Miks see mind ärritab? Ma usun, et sellepärast, kuna ta tundub tore mees ja mulle ei mahu pähe, miks ta nii tobedaid ülesandeid teeb.

Enne kooli algust ma arvasin, et okei, väga hea, saan kerge matemaatika endale. Aga pärast selliseid tunde mõtlen ma aina rohkem, et poleks üldse pidanud seda matemaatikat võtma.
Tahaks õppida reaalseid asju. Valemeid, lahenduskäike jne. Poleks elusees uskunud, aga seal tunnis istudes igatsen ma eesti matemaatika tunde.

Õhtul kell 19:00 läksime Jenny (vahetusõpilane), Alexise (ujuja) ja Asiaga (Alexise sõbranna) jalgpallimängu vaatama. Meie kool sai ikka väga haledalt pähe, skoor oli lõpuks vist 24-13. Seekord ma väga mängu ei näinud, suurema osa ajast veetsime söögijärjekorras, sest kõik tahtsid midagi osta. Aga Asia ütles, et ega keegi tavaliselt väga mängule ei pühendugi ja järjekordi vaadates võib temaga nõustuda küll.


Jenny, mina, Asia, Alexis



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar