2. september 2014

Labor Day / Esimene koolipäev ja ujumisvõistlus

Esiteks vabandan juba ette, et tänases postituses pole pilte (peale ühe), tean omast kogemusest kui halb on lugeda selliseid postitusi.

1.09.14

Esmaspäeval oli Labor Day, mis tähendab siis seda, et kõigil oli vaba päev. Ma teadsin juba eelmisel päeval, et meile tulevad sellel päeval külalised külla, aga ma ei saanud aru kes. Sellest sain aru, et selles peres on väiksed lapsed. Kui siis päev kätte jõudis ja külalised tulid, siis nägin, et Jacob oma perega tuli siia.

Alguses sõime natukene, siis mõtlesime, et läheks ujuma, aga kuna tuul tõusis, siis arvasime, et kisub tormiks ja matsime selle mõtte maha (eesti keeles on ikka väga veidrad väljendid). Aga kuna siin võib ilm 5 minutiga tundmatuseni muutuda, siis natukese aja pärast oli päike jälle väljas. Selle ajaga olime otsustanud jälle Trudy võrkpalliplatsile võrku mängima minna ja kuna mängides hakkas palav, siis käisime hiljem ka siiski ujumas.

2.09.14

 Kuna ma hakkan siinse aja järgi kell 23:00 SkyPlusi hommikuprogrammi kuulama, siis olin ma jälle väga kaua üleval ja tõusta oli veidi raske.
Lõpuks sain siiski ülesse, käisin pesemas, panin oma uued riided selga, sõin ja olingi oma esimeseks koolipäevaks valmis.
Kooli viib meid alati hostema, sest siis ei pea me nii vara tõusma, välja arvatud muidugi hommikud, kui mul ujumine on. Koju tulen kollase koolibussiga ainult siis, kui ujumistrenni pole.

Kuna oli esimene koolipäev, siis olid tunnid lühemad, iga tund kestis 30min. Klassid leidsin suhteliselt kergesti ülesse, veidi küsisin abi. Natuke harjumatu on, et vahetund on ainult 5min, aga kuna praegu pole ka inimesi, kellega nii väga vahetunnis rääkida tahaks, siis mulle see sobis. Korraks nägin ühte tüdrukut ujumistiimist ja vahetasime paar sõna.

Saksa keele klassis tuli üks tüdruk minu kõrvale istuma, kuna ma olin nii üksik tundunud :D Sama asi juhtus ka esimeses ujumistrennis, ma ei tea, mul peab ikka väga nukker nägu peas olema, kui lausa rääkima tullakse sellepärast :D. Sellel tüdrukul on ise ka vahetusõpilane olnud, Taanist.
Tund hakkas sellega, et tõusime püsti, vaatasime lippu ja lausuti need kuulsad sõnad, mis mul peas pole. Ma kujutasin ette, et see on kohustuslik, aga mõni jäi istuma ja õpetaja ütleski, et see on vabatahtlik.
Õpilaste poolest ei olnud see kõige lemmikum klass, aga nad on alles 9ndikud ka, Eesti mõistes 8ndikud, kui vanust arvesse võtta ja ehk olete kuulnud, et ameerika noored ei ole nagu eesti noored. Meie kasvame tavaliselt kiiremini suureks.
Seal tunnis pidime kirjalikult vastama küsimustele a'la 'Miks valisid saksa keele?, Mida ootad õpetajalt?,  Mida loodad osata öelda saksa keeles, kui semester läbi? Oli ka random küsimusi  'Mida teed oma vabal ajal?, Millised on sinu lemmikbändid?' Siis rääkis ka õpetaja ise, mida tema ootab meilt ja millised on tema reeglid. Tunnilõpus pani veel Youtubest naljaka video käima ja saigi tund läbi.



Inglise keel tundub, et ei kujune kõige lemmikumaks. Pidime hakkama palju raamatuid lugema. Seal tunnis oli väga tore poiss, tuli minuga kohe rääkima. Nimeks oli muidugi jälle Jacob.

Valitsuse tunnis on Jacob ka.(mitte hostvend ja mitte see Inglise keele klassist) Seal tunnis pidin jälle ütlema, kust ma pärit olen ja Jacobi sõber ütles selle peale, et ta on Eestis käinud. Ta oli nii naljakas, küsis, et kas ma tõesti ikka olen sealt pärit :D Me siis Jacobiga 'Ei-ei, tegelikult olen ma Prantsusmaalt'.

Kooriklassi jõudes tabas mind paras šokk, sest 99% olid mustanahalised. Ma ei pea silmas seda, nagu ma poleks ennem mustanahalisi näinud, vaid mind hirmutas see, et äkki nad ei salli valgeid. Õnneks oli ikka paar heledanahalist ka ja mustanahalised olid toredad. Praegu tundub isegi natukene totter mõte, aga tol hetkel mõtlesin küll, et äkki ma ei meeldi neile oma nahavärvi pärast.

Kriminalistika tunnis oli Jenny (vahetusõpilane Austriast) Kuna ta nimi ei ole midagi nii ebatavalist Ameeriklastele, siis tavaliselt ei saa keegi arugi, et ta on vahetusõpilane. Kriminalistika tunnis näiteks oligi nii, et peale seda, kui õpetaja minu nime ütles, küsis ta ka, kas ma olen vahetusõpilane, kust ma tulen jne, aga Jennylt ei küsinud midagi, ainult seda, kas perekonnanime hääldas õigesti.

Inglise keelt, matemaatikat ja valitsust annavad meesõpetajad. Valitsuse klassis on ekstra toolid vasakukäelistele. Proud to be left-handed.

Koju tulime hostvennaga koos koolibussiga. Väga huvitav vaatepilt on, kui mitukümmend kollast bussi ootab parklas ja siis järjest hakkavad kõik ära sõitma. Täna mulle juba ei meeldinud bussisõit, sest need lapsed on lihtsalt nii lärmakad. Hea, et meie peatus juba teine oli, ma poleks kauem küll vastu pidanud. Hostvend ütles, et vahest on isegi nii hull olnud, et bussijuht on pidanud bussi peatama ja ütlema, et nad vaiksemalt oleksid.

Ujumisvõistlus


Ma ei mäletagi, mis järjekorras mida tegime. Aga tavaliselt siis teeme ennast kõik koos soojaks ja ujume paar pikkust. Peale seda tuleb see rivis seismine vaatega lipule, mis on elektroonilisel ekraanil lehvimas. See hakkab lihtsalt silmadele, kuna see on nii lähedal. Oleks ma koolidirektor, kaaluks ma tõsiselt reaalse lipu paigaldamist.

Algselt oli teada, et ma pean ujuma ühe korra 50m, aga treener arvas, et paneks ikka kaks korda ujuma. Alguses ujusingi siis üksinda 50m ja pärast tiimiga, ehk kokku 100m, neljakesi ujusime.

See on Ameeriklaste puhul tore, et kõik elavad sulle kaasa ja pärast ütlevad, et olid tubli jne. Esimese võistluse kohta polnudki kõige hullem, sest ma suutsin ju ilusti ära ujuda ja kukerpall tuli ka välja. Nüüd pean lihtsalt platvormilt ka hüppama.

Üks kohtunikest tuli enne võistlemist minu juurde ja ütles, et ma pean kõrvarõngad ja käevõru ära võtma. Selle hetke kirjeldamiseks sobib väga hästi üks väljend - mul vajus süda saapasäärde. Alguses küsisin, et kas ei või jätta käevõru? Siis ütlesin, et ma ei saa seda ära, kui just keegi mulle kääre ei too. Lõpuks siis rääkisin sellest, kuidas Eestis toimus sel suvel laulupidu ja et osalejad pidid seda kandma, seega see tõesti ei tule ära ja ma tegelikult tahaks seda käe ümber jätta. Ma vist paistsin natukene hüsteerias, sest see mees ütles 'Yes, I understand you, it's ok'' Ta pidi sellest lihtsalt treeneriga rääkima ja järgmistel võistlustel peab ta kohtunikele ütlema, et see mul nagu oma riigi ja uskumuste värk, emotsionaalse tähtsusega ja mida muud, ühesõnaga peast soe :D. Järgmiste võistluste ajal peab see mul kinni teibitud olema. Ma lihtsalt ei raatsi seda ära lõigata oma käe ümbert, las olla killuke Eestit minuga iga päev kaasas :D


Kristi igakuine selfie challenge sai alguse. 


Mina ja minu kõige lemmikum rand - minu majatagune järv, ma lihtsalt pole mujal rannas käinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar