Üldine (plussid, miinused, igatsus, Sõber)

Toidud mida igatsen

• Küpsisetort
• Kartulisalat
• Talleggi kana juustupihvid (neid võisin ma Eestis iga söögiga ja väga sageli süüa, seega on ikka päris raske neist eemalolek :D)
• Porgandipirukas (vanaema juures tehtud)
• Räägu burks
• Piimatooted, siin on pea, et igal tootel mingi imelik maitse juures
• Vanaema punasesõstramahl
• Külm hapukoorekaste
• Värske musta leib
• Talleggi kanapelmeenid
• Merevaik, on ka küll piimatoode, aga väärib eraldi väljatoomist
• Kalevi kommid (hetkel on küll veidi alles jõulupakist, aga no võiks ju nii olla, et lähen poodi ja saan valida riiulitelt erinevate Kalevi toodete vahel)

Ameerika +

• Inimestega on lihtne rääkida
• Inimeste välimus ei ole nii oluline
• Koolivaim (school spirit)

Ameerika -

• Draama
• Kõik on pealiskaudsed. Vastu tulles sõbralikud, aga selliseks lähedaseks sõbraks ei saada kunagi
• Paljudele õpilastele pole kohale jõudnud, mis asi see kool on ja milleks seal käiakse

Eesti +

• Kui sa oled sõber, siis oled sõber enamasti igavesti
• Hea haridus
• Õpilased käituvad täiskasvanulikumalt

Eesti -

• Mõeldakse liiga palju mida teised arvavad
• Külmus
• Ebamugav on olla võõraste ümber

Ameerika noorte must-have

• Vähemalt üks The North Face fliisist dressikas
• Timberland'i saapad. Ühel tüdrukul on punased ja tegelikult ei näe need tema jalas üldse halvad välja
• Igas stiilis Ugg'id
• Beats kõrvaklapid
• Jansport firma koolikotid
• Iphone
• Kindlasti peab olema mitusada kui mitte tuhat järgijat instagramis ja twitteris

Koduigatsus

Nii veider on blogi küljel seda countdowni vaadata, alles olid seal jooksmas päevad minu USAsse tulekuni, nüüd on hoopis teistpidi ning juba päris suur number ning mis kõige hullem, ka aastaarv on muutunud.

Eks vahest ikka igatsen kodu, aga samas olen olukorraga nö leppinud. Mõni inimene ikka küsib, et kas koduigatsust ka on. Ma vastan alati, et ei ole, sest ma lihtsalt ei mõtle sellele, et tahan koju. Ma olen omale selgeks teinud, et praegu olen siin ja muudmoodi ei saa. Seega pole ka mõtet midagi muud mõelda ja meelt mõruks ajada. Ning see aasta ei kesta ju igavesti, see on ainult üks kord elus.

Kõige hullem koduigatsus oli mul ma usun oktoobrikuus. See ajas ka väga ahastusse, et Jenny läheb jaanuaris ära (23 päeva pärast :/ ) Aga teine kuu pidigi see kõige raskem olema. Rääkisin ühe teise poisiga, kes käib minu koolis (Šveitsist) ja tema ütles ka, et tal oli alguses suur koduigatsus. Eks see ongi see hetk kui sulle jõuab lõpuks kohale, et nüüd oledki siin ja 10kuud koju ei saa. Ega enne su aju sellele ei mõtle, oled pigem elevil kui üldse oma tunnetest sotti saad. Mul tulevad muidu pisarad väga kergesti, aga siiani imestan kuidas ma nii tuim olin kui Eestist lahkusin. Ma ei tea, kas ma juba blogis kirjutasin kuidas ma hoopis vorsti ära võtmise pärast pisaraid poetasin.

Ma rääkisin sellest Jennyle ka kui me Frankenmuthis käisime ja ta ei suutnud naermist lõpetada. Üks hetk arvasin, et nüüd sai vist oma naerud naerdud kui jälle naerma hakkas :D

Lugu siis järgmine, et viimases lennujaamas, DC's, kõige VIIMASEMAS turvakontrollis selles lennujaamas küsiti minult, et kas mul on kohvris sööki. Ma siis nagu tola (samas aus kodanik) ütlesin, et mul on kommid, leib ja vorst. Ken ütles, et tal pole (ma ei tea, kas oli või mitte igatahes oli ta targem) ja sai minema, mina pidin aga minema teise ruumi, ootama 10 min järjekorras, seejärel teatati, et seisan vales kohas... Läksin siis õigesse kohta, kus mu kohver läbi skänniti, seejärel lahti võeti ja uuriti. Õnneks leiti vorst ruttu ülesse ja väga sobrama ei hakatud. Kartsin, et äkki oleksid alkoholi ka ära võtnud kui näinud oleks. Ja mis eriti kurb, ma lootsin viimse hetkeni, et nad annavad selle mulle ikka tagasi. Aga ei, naine ütles ilusti rahulikult, et me peame selle ära võtma. MISMÕTTES... see oli ilusti USAsse jõudnud, mitte mingeid probleeme ja siis viimases lennujaamas tehakse nii.. (tegelikult eelviimane lennujaam, järgmine hommik sõitsin ju edasi, see selleks)

Tol hetkel siis tulidki pärast pikka ja väsitavat päeva need esimesed pisarad. Jäi ainult üle loota, et ehk oli vorst halvaks läinud. Ning samas tundes nüüd oma esimest hostpere, siis oleksid nad sellel vorstil niikuinii halvaks lasknud minna.

Sõbrad

Nagu minu blogi lugedes aru olete saanud, siis minu sõber on Jenny. Kohalike sõprade leidmine on väga keeruline. Kõik on nii pealiskaudsed, koolis näed siis naeratavad ja see on ka kõik. Ning samas ma nagu ei tahagi kohalikega sõbraks saada. Mulle ei meeldi sellised inimesed, kes mõnikord on nii head sõbrad ja siis kaovad nagu tina tuhka. Sessuhtes on USA natukene keerukas, sest sellised need enamus USAkad on. Eestlased on harjunud, et kui oled inimesega sõber, siis oledki väga hea ja ustav sõber. Ma saan aru, et 4 kuuga ei saagi omale nii lähedasi sõpru saada, aga samas mõtlen kui headeks sõpradeks me Jennyga oleme saanud. Mul on selle üle nii hea meel. Kui teda poleks, oleksin ma väga kurb ja kui poleks mind, oleks tema muserdunud (see on ju sõna?!). Vahest mõtlen, et ju see on saatus, et nii läks, sest kool on ju nii suur ja meil õnnestus üks sama tund saada ning mõlemad olime ka ujumistiimis.

Kindlasti lähen talle ükskord Austriasse külla ja ka tema külastab mind. Ta on mitu korda rääkinud, et ta tuleb mulle külla isegi siis kui mina ei taha. Me elame ju mõlemad Euroopas, võrreldes USAga ei ole see midagi.

Ma ei taha kõlada nagu mõni üleolev Eurooplane, aga Jennyga ka just rääkisime, et kui õnnelikud me mõlemad oleme, et me Ameeriklased pole. Sest nii paljudel noortel on siin prioriteedid täiesti paigast ära. Nad ei saa aru koolis käimise põhimõttest, siin on kõige olulisem omada poiss/tüdruksõpra. Kui neil seda pole, siis on nad nii üksikud ja koledad, et ainuke pääsetee on suitsetamine. Ma olen sellega nii hästi kursis, kuna kõik see riputatakse internetti ülesse. Tehakse endast suitsetav pilt ja alla kirjutatakse see kurb elusaatus.

Loomulikult on ka selliseid toredaid õpilasi, näiteks Natalie, tüdruk minu kooriklassist. Aga enamasti jäävad nad teiste õpilaste varju.

Jenny plaanis alguses, et enne lahkumist teeb hüvastijätupeo ja ta oleks sinna kutsunud ujumistüdrukud. Mõni päev tagasi aga ütles, et seda ta küll tegema ei hakka, kuna ta ei näegi neid enam ja mingisugunegi kontakt puudub. Ta ei taha oma aega ja vaeva nende peale kulutada, kui nad seda niikuinii hinnata ei oska. Ja ma olen 100% poolt! WORD nagu öeldakse.

Samas ei ole ka kõik alati nii negatiivne ja ma olen ikka rahul, et siia tulin. Mulle meeldib mõelda, et poleks ma vahetusõpilaseks hakanud, ei teaks ma kõiki neid inimesi - see on kirjeldamatult huvitav tunne. Lisaks talvevaheajale minnes ja koolist väljudes teadmisega, et see mu viimane päev selles koolis, siis läks meel ikka päris kurvaks. Praegu mõtlen, et natukene loll tunne on küll tagasi minna, sest ma jätsin ju kõigiga hüvasti, aga mis seal ikka.

Üks suurepärane sõber on kindlasti

Postituse lõpetaks ühe Lana Del Rey uue lauluga. Suurepärane laulja, suurepärane laul. I can fly..