Varsti saab juba 2 kuud kui olen tagasi kodus olnud. Olen seda blogisse kirjutamist kogu aeg aina edasi lükanud.
Lihtsalt pean mainima, et iga teine inimene kes mind Eestis nägi, küsis millal ma tagasi lähen. Ise poleks selle peale tulnudki, et sedasi mõelda võib :D
Miks tulin?
Ma olen nii paljude eelnevate võpide blogisid lugenud ja seal pole õpilased tavaliselt kirjutanud, miks peret vahetati jne, aga mina arvan, et veidikene võib ju ikka aimu anda asjadest so here we go.
Ütleme nii, et lõpuks oli asi nii hull, et hostema ei lubanud mul Ronaga enam kokku saada ja süüdistas mind selles, et Rona temaga ei räägi ja et ma olen tema kohta midagi talle kokku valetanud. Tegelikult olid asjalood nii, et hostema ei tahtnud mind pikalt Rona juurde lasta ja kui siis ükskord oli nii lahke, siis tahtis R käest täpset päevaplaani saada. R oli loomulikult šokeeritud ja otsustas asja üldse katki jätta. Kui Jenny veel USAs oli, siis ma ju põhimõtteliselt elasin 2 nädalat nende juures ja hostema ei kirjutanud mulle kordagi, rääkimata siis mingist päevaplaanist..
Loomulikult ei ööbinud ma ka oma tugiisiku juures niisama. Ma tahtsin oma pere juurest lihtsalt ära saada pärast seda päeva mil hostema mu ostukeskusesse sõidutas ja terve tee mu peale karjus ja kõiges milles vähegi võimalik süüdistas. Mis kõige tobedam, mulle tundus, et kõik hakkab paremuse poole minema, ju siis hostema hoidis kõike endasse ja lõpuks plahvatas. See oli kõige halvem päev üldse, ostukeskuses ootas mind Rona lastega ja ma ei suutnud alguses üldse rääkidagi.
Uskumatu kuidas arvamus ühest inimesest muutuda võib ja kui paljusid asju sa enne ei tea kui alles inimesega koos elad.
Hostema suutis kuidagi YFU töötajat veenda nii, et ta keelas igasuguse kohtumise R perega ära. Vähemalt oli tugiisik minu poolt, aga see ei muutnud olukorda, sest tema on ju kõigest vabatahtlik. Lõpuks oligi mul selline peaga vastu seina jooksmise tunne ja ma ei näinud muud väljapääsu kui ära tulla. Hostpere oli veendunud, et mul on lihtsalt koduigatsus. Eks lõpuks see ju tekkiski kui kusagile minna ei lastud ja hostperes elamine oli pärast sellist juhtumit välistatud. (Täitsa lõpp kui kaua ma sõna ''välistatud'' mõtlesin, viimasel hetkel sain aru, et sõna väljastatud pole ikka ka see päris õige :D)
Aga mis kõige imelikum, ma ei ole nende peale enam üldse pahane. Enne äratulekut rääkisime nagu polekski midagi halvasti, ju siis teadmine, et ma ära lähen tegi asja lihtsamaks ja paremini talutavamaks. Hostisa küll lisas mind paar päeva enne koju tulekut veel hostema Skype ja seda pean küll tõdema, et peale vastamist kuidas mu lend oli, kustutasin ma nad sealt ära. Ma lihtsalt ei suudaks nendega rääkida, vähemalt mitte praegu.
Ronale olen ma väga tänulik. Poleks osanud arvatagi kui oluliseks ta mulle saab. Iga kord kui mul oli halb või hea tuju, sain talle kirjutada ja rääkida.
Koolis ei tekkinud ka ühtegi head sõpra, eks ka see oli jama. Eelmises koolis oli ainult paar võp'i ja nii tore oli ESL naise juures koos õppimas käia ja juttu rääkida. Seal olid ka sellised õpilased, kes on mujalt riigist USAsse kolinud.
Minu arvates olid uue kooli võpid kuidagi ükskõiksed või siis just mega sõbralikud kuid pealiskaudsed, ehk ma ei leidnud nendega mingit klappi ja olin pigem vaatleja rollis. Aga veel uuest koolist rääkides, siis kahjuks oli just selline aeg, et sügishooaja trennid juba käisid ja kevadhooajani oli veel kõvasti aega, seega ei saanud ka ühegi tiimiga liituda.
Tänu sellele võin tõdeda, et vana kool oli/on mulle kindlasti südamelähedasem.
Üks tüdruk tegelikult uuest koolist nagu oli, kellega veidi rohkem rääkisin - Emily, talle andsin Aeropostale -30% kupongi ka oma viimasel koolipäeval, sest see hakkas kehtima paar päeva pärast minu lahkumist - ülioluline fakt. :D (praegu tahaks shoppama minna Briarwood Mall'i) Tal on kaksikvend ka ja nad on Jaapanist pärit, 3 või 4 aastat tagasi kolisid isa töö pärast USAsse. See on väga tavaline nähtus. Miks ma seda kõike kirjutan? Nimelt nad kolivad suvel perega tagasi Jaapanisse ja mul oli nende üle lihtsalt nii hea meel. Nad ise ootavad ka seda väga.
Lugesin oma teksti läbi, võibolla veidi ligadi logadi on ja võiks ju põhjalikumalt seletada, aga tuleks ikka täielik romaan kui hakkaks rääkima pisiasjadest, miks elu peres ei klappinud.
Tänaseks lõpetan. Loodetavasti lähipäevil kirjutan lõpuks ka oma teekonnast koju, edasistest plaanidest ja panen paar pilti!
.jpg)
Kodus olla on hea, aga neid nunnusid igatsen küll päris palju :)
