20.07.16 lahkumine ja 2019 aasta lõpp

Veidi rohkem kui neli aastat hiljem ja ma lõpetan oma kunagi alustatud postituse. Ei teagi miks ja kuidas see tookord lõpetamata jäi. Praegu aga tundus õige aeg, et see ära lõpetada. Ilmselt rohkem iseenda jaoks, sest kahtlen, et kellelegi teisele see huvitav on. Lõpus on ka värskemaid pilte.

20.07.16

Minu lahkumise päev. Hommikul ei olnud sellist tunnet, et varsti on lennujaama minek. Jenny ja Rona ütlesid mulle mitu korda, et kuidas sa saad nii rahulik olla :D Ma ise ka ei tea, sõin rahulikult oma hommikusööki ja lihtsalt kulgesin.

Kohe peale hommikusööki oligi minek.

USAs olles olime mõlemad Jenny vanas toas. Ning tema pani oma riided kappidesse jms, mina hoidsin enda omi kogu selle aja kohvrites. Tundus palju lihtsam, sest esiteks minu õhkmadratsi tõttu oli raskendatud kõige suuremasse kappi asjade panek.

Magasin selle sama madratsi peal, mille peal eelmine kord. Tüüpiliste eestlastena võite te mõelda, et need on need pisikesed õhkmadratsid, aga ei. See madrats oli peaaegu sama kõrge, kui Jenny voodi ja Ameerikas on kõik voodid kõrged ja mitme madratsiga ehk siis see madrats võib olla isegi kõrgem kui mul diivan kodus.

Kui pool ajast USAs oli läbi, siis pakkus Rona, et me võiksime Jennyga voodeid vahetada, et oleks aus. Kõigile üllatuseks jäin ma oma madratsile, sest see on jumalast mugav.  

Peaaegu juba unustasin, miks ma sellest kõigest rääkima hakkasin. Nimelt ma arvan, et ka sellepärast oli mul lihtsam oma toast lahkuda, kuna mul olid kogu aeg enamus asjad kohvris.

Näiteks 2015. aasta jaanuaris, kui Jenny lahkus, siis olid tal kõik kaunistused seintel jms. ja kui ta siis oma asju kokku hakkas korjama, siis muutus tuba aina tühjemaks ja seega läks ka meel kurvemaks.

Kahju oli muidugi siiski lahkuda. Vaatasin veel viimast korda vannitoa ka üle. Muidu nagu polekski midagi, aga see on veel eriti kurb, et nad arvatavasti müüvad ju maja maha ja siis on nagu 100% kindel, et ma ei lähe enam kunagi sinna majja.

Paar päeva tagasi googeldasin nende maja aadressi ja kuna maja on neil ju müügis, siis salvestasin endale arvutisse need pildid :D Natukene erinevad need küll on, sest me tassisime ju kõik oma asjad piltide tegemise hetkeks ära, aga mälestus on ikka.

Kaks tundi enne lendu jõudsime lennujaama. Parkides jälle n-ö õiendasid Jenny ja Rona minuga, et kuidas ma nii rahulik olen ja et kui Jenny lahkub, siis tulevad raudselt varem lennujaama :D

Lennujaama parklast õigesse kohta kõndides rääkisime minu viimasest hostemast. Rona avalikustas mulle ühe fakti, millest ta pole varem rääkinud. Nimelt oli A rääkinud nende ühisele sõbrannale, et sel ajal, kui ma nende juures elasin, siis ei saanud ma sellepärast nendelt toavõtmeid, et ta kartis, et ma jooksen ära?! Ning ma pole siin blogis rääkinud, aga kui ma olin üksi kodus, siis jättis ta ukse lukku ja häire peale. Praegu sellele mõeldes kõlab see ikka väga haiglaslikult. Jenny ütles ka, et ta oleks nagu psühh.

Lennujaamas andsin oma kohvri ära, see läks otse Berliini. Töötaja andis mulle ka lennupileti, küll aga ei saanud ta mulle teha check-in'i järgmiseks lennuks (Chicago-Berliin). See oli keeruline, aga ühesõnaga mul olid lennupiletid ostetud airBerlinilt, aga see lend oli American Airlines'i kaudu.

Siis oligi aeg jällenägemiseni jätta teistega. See läks väga kergelt, ma olen kuidagi tuim olnud iga kord, kui lennujaamas olen. Oma väravasse jõudes selgus, et lend ei välju õigel ajal. Nii umbes 20 minutit pidime lisaks ootama. Mina aga ei pabistanud, sest teadsin, et järgmise lennuni on niikuinii aega.

Minu lennugraafik oli siis selline: Detroit-Chicago-Berliin-Tallinn.

Kuna mul aga Chicagosse jõudes polnud lennupiletit, internetis ei lasknud ka check-in'i teha, siis polnud mul aimugi, kuhu väravasse minna, terminalist rääkimata. Ma ei leidnud seda üldist infolauda ka üles, kus ma USAsse tulles käisin. Saabusin ma terminali nr3. Kõigepealt siis kõndisingi seal ringi, küsisin ühelt töötajalt abi, ta saatis mu valesse kohta. Kuna lennujaamas oli 30 minutit tasuta wifi't, siis kirjutasin Ronale. Tema ütles, et rahvusvahelised lennud on 5. terminalist. Läksin siis rongiga sinna, sealt leidsin ka selle infolaua, kust mees teatas, et airBerlini lennud väljuvad terminalist number 3. Ehk siis ma olin kogu aeg õiges terminalis olnud. Lohutuseks endale võin öelda, et see üks terminal oli ka suurem, kui Tallinna lennujaam.

Kui ma siis rongiga tagasi jõudsin ja lõpuks õige laua leidsin, siis polnud seal ühtegi töötajat. Küll aga oli seal veel inimesi ootamas. Ma ei mäleta üldse, mis kell ma sinna jõudsin, aga neil oli laua peal silt kellaaegadega, millal nad lahti on. Loomulikult olid nad juba oma töö lõpetanud - tund aega enne minu lennu lahkumist oli neil tööpäev läbi. Oleks ma seda varem teadnud..
Teised inimesed lahkusid oma hotellidesse ja ütlesid, et tulevad järgmine päev tagasi. Kell 11.30 avasid nad jälle oma laua. Kell oli sel hetkel umbes 16.00. Ütleme nii, et see oli päris masendav tunne, sest mul polnud ju aimugi, mis edasi saama hakkab.

Kõigepealt helistasin emale ja andsin teada, et pole mõtet järgmine päev lennujaama vastu tulla. Ma vaatasin isegi uusi lennupileteid, aga kui hindu nägin, siis sain aru, et mõistlik oleks oodata homseni :D Uusi lennupileteid vaatasin sellepärast, et Berliinist Tallinna oli mul teise lennufirmaga lend juba ostetud, et äkki pean Chicagost Berliini ka ostma uue lennupileti, siis oleks vähemalt sealt edasi pilet olemas.
Päris masendav oli vaadata oma telefoni, sest ma olin ju muidugi check-in'i sellele lennule ära teinud ja pileti telefoni wallet'i pannud. Ehk siis oli ta mul kogu aeg ekraanil. Ei raatsinud seda ära ka kustutada :D

Jäin siis oma värava lähedusse istuma. Neil olid invaliidide jaoks kohad igal pool. Õnneks kasutasid terved inimesed ka neid, sest reaalselt kõik kohad olid ainult neid toole täis, kus inva märk seljatoel. Ma ei saanudki aru täpselt, kuidas invaliidid omale ratastoole sinna tellisid, kuidagi piletitega. Igatahes niimoodi oli, et tuli siis inimene kes vajas ratastooli, oma perega koos. Istusid seal natukene, siis tuli noormees ratastooli ja tahvelarvutiga. Registreeris ta ära ja nad läksid minema. Kusjuures kõik need ratastooli töötajad olid noormehed või pigem isegi poisid, paljud tundusid minust nooremad.

Õhtupoole, kui ma juba tunde olin istunud oma toolil, tuli minu kõrvale üks 60+ naine. Me ei rääkinud midagi, sest ma kuulasin telefonist muusikat. Mingi hetk märkasin, et üks mees ja naine vaatad minu poole. Ma kartsin, et äkki käsivad mul nüüd minema minna sellelt toolilt, sest tundus nagu nad oleksid mingisugused ülemused. Ma siis vaatasin neile otsa, et mis nüüd ütlevad, aga nad küsisid, et kas ma vajan ratastooli. Seejärel küsisid seda ka minu kõrval istunud naiselt ja eitava vastuse saades läksid nad minema.

Sedasi me selle naisega rääkima hakkasimegi. Kuna meie kõrval oli veel inimesi ja neilt nad ei küsinud, siis see naine tundis ennast puudutatuna. Küsis minult, et miks ta nendelt ei küsinud, kas me näeme haiged välja :D
USAkatega on ikka nii lihtne rääkida. Me rääkisime reaalselt üksteise elulood ära :D Ta oli oma mehega California osariigis käinud, ise elavad Virginia osariigis. Kadedaks tegi kohe kui ta rääkis, kus kõik nad ära käisid. Küsisin, et kas Walk of fame'il ka käisid, olid käinud jah.
Nad olid oma lennust ka maha jäänud, aga see oli lennufirma süü olnud. Ta mees tuli ka sinna - samuti väga tore inimene, preester pidi olema. Muretsesid minu pärast, et nii noor, üksi ja pean veetma öö lennujaamas. Nad olid omale saanud hotellitoa kuhu nad otsustasidki minna. Enne seda läks veel see mees lennujaama töötajale kurtma minu kurba saatust :D Töötaja ei saanud muidugi midagi teha, küsisid kõik minult, et kas mul raha on ja siis see töötaja ütles, et siin samas terminalis on Starbucks ja viiendas terminalis on McDonalds.

Jätsime siis üksteisega hüvasti, nemad läksid hotelli, mina rongiga viiendasse terminali. Töötaja seletas veel mulle täpselt, et kus söögikoht asub ja mind ajas nii naerma kui ma ära läksin, sest ma ütlesin talle I'll be back, right here. Sest mul oli nii 14 tundi veel ees, et seal lennujaamas istuda :D

Sel hetkel oli mul enesetunne üllatavalt hea ja mõtlesin, et poleks ma lennust maha jäänud, poleks ma nii toredaid inimesi kohanudki. Pluss oli öösel rongiga sõita palju vingem kui päeval. Sest kuigi rongile läksin ma hoone seest, siis terminalid asusid üksteisest kaugel ja ma sain elu väljaspool lennujaama ka näha. Linnatuled olid ilusad ja raudtee rööpad käisid õhust läbi.

Küll aga pole ma elusees nii halba toitu saanud kui seal McDonaldsis. Kana oli nii halb, et ma pidin suurema osa sellest ära viskama. Pärast söömist läksin oma terminali tagasi. See töötaja oli ka tore, naisega oli tegemist, selline mehhiklanna. Tal oli väga kaunis naeratus, nina oli ainult suur, aga otse vaadates ei saanud sellest aru :D Usun, et minuvanusena oli ta väga ilus.

Vahepeal käisin WC's ja siis kaalusin kaua, kas jääda sinna toolide juurde või tulla ikka tagasi sinna, kus alguses istusin. Hea oli, et tagasi otsustasin minna, sest üks hetk oli see naine oma mehega tagasi. Selgus, et hotelli oli vaja minna taksoga, aga taksod sel ajal ei sõitnud ja kõndida hotellini nad poleks jaksanud. Rääkisime siis veel paar sõna ja siis otsustasid nad minna oma värava poole, et äkki leiavad koha, kus magada, sest neil läks lennuk varahommikul. Enne lahkumist andis naine mulle paberi oma nime ja aadressiga, palus mul talle kirjutada, kui koju jõuan. Lisaks lubasid muidugi minu eest palvetada. Nii armsad inimesed :)

Praegu, üle 4 aasta hiljem seda blogipostitust lõpetades võin öelda, et kirjutasin sellele paarile kirja. Mingisugust vastust aga ei tulnud. Loodan, et nad said selle kätte.

Veel mäletan, et lennujaamas ööbides tuli üks hetk minu kõrvale perekond Soomest ja tol hetkel tekitas soome keele kuulmine nii sooja tunde ja mõtlesin, et kui nad vaid teaks, et ma Eestist olen. Ilmselt neid see poleks nii palju puudutanud :D 

Jälgisin kuidas öösel aknaid pesti

Lisaks nägin mereväelasi. Nende riietus ajas natuke muigama, aga nii lahe kogemus, et neid oma silmaga nägin.

Sellised nägid välja

Järgmisel hommikul jagas üks reisija oma pisikesi veepudeleid. Ei teagi miks tal neid nii palju oli aga võtsin siis ka ühe vastu.

Korralik hommikusöök

Kui kell sai piisavalt palju ja töötajad jälle tööle tulid, läksin Airberlini laua juurde töötajatega suhtlema. Üks töötaja (naisterahvas) tegeles minuga. Ütles, et nad veel otsisid mind eile, sest nägid oma süsteemist, et ma olin Chicagos maandunud.

Alguses ütlesin, et jäin lennukist maha, sest eelmine lend Detroidist hilines. See oli tõsi, aga tegelikult ei hilinenud see nii palju, et ma oleks pidanud lennust maha jääma. Lootsin, et nii saan uue pileti soodsamalt, sest eelmine õhtu kui uusi lennupileteid otsisin, maksis lend Chicagost Berliini üle 3000€. Kuna lennuk, mis Detroidist Chicagosse tuli, oli American Airlines'i oma ja nende laud oli paarisaja meetri kaugusel, siis saatsid nad mu selle jutuga sinna. Rääkisin seal sama jutu, nad vaatasid üle ja ütlesid, et tõesti lend hilines, aga mitte nii palju. See noormees oli hästi tore ja abivalmis. Mul on meeles, et hiljem ta kõndis minust mööda ja küsis, kas sain korda kõik jms.

Tagasi Airberlin laua juures, soovitas mind varem aidanud naine helistada mingile telefoninumbrile. Neil oli jah laua peal üks paber numbriga. Sellele ei vastanud aga keegi. Ei tea kas ma olin nii ahastuses näoga või mis, aga kuidagi läksin sellele naisele hinge. Kui ma ütlesin, et keegi ei vasta sellele telefonile, siis ütles ta teisele töötajale, et kas täna on veel vabu lende Berliini. Ja lõpuks sain lennu läbi Londoni Berliini. Nad veel vabandasid, et läbi Londoni pean minema. Mul oli nii suva sellest, ütlesin ka neile, et see pole oluline, peamine et ma siit minema saan. Mul oli veel kotis Annekese sussišokolaad mille ma sellele naisele andsin. Ta veel keksis oma kolleegide ees, et sai šokolaadi :D Ma olin talle nii tänulik.

Praegugi seda pilti vaadates tekib hea tunne sisse. Nii tore, et nad mulle uued piletid andsid

Londoni lennujaamast ei mäleta väga midagi. Jälgisin hoolega ekraanidelt, et kuhu minema peab. Bussiga tuli sõita päris pikalt, et jõuda õigesse väravasse. Tol hetkel olin tänulik, et inglise keelt oskan ja ära ei eksinud.

Kui ma siis lõpuks Berliini lennujaama jõudsin, käisin esmalt teises hoones vaatamas, kas minu kohver on seal. Natuke isegi oli hea meel, et ma USAsse minnes ka Berliini lennujaamas oma pagasi kogemata sinna teise hoonesse saatsin. Seekord vähemalt teadsin kohe, et kuhu esmalt lähen. See oli minu suurim hirm, et kas on ikka seal. Andsin siis oma paberi kus kohvri number peal ja hoidsin hinge kinni kui töötaja taha ruumi kõndis. Õnneks tuli ta sealt tagasi minu kohvriga.

Ameerikasse minnes oli mul Berliini lennujaamas nii palju vaba aega, et kodus juba uurisin põhjalikult mis tegevused ja asjad neil lennujaamas võimalikud on. Seetõttu oli ka meeles, et seal saab isegi pesemas käia 5€ eest. Kui kohvri kätte sain, siis läksingi infolauda, et pesema saaks. Berliin Tegel lennujaam on üldse vana ja see pesemiskoht oli ka naljakas. Üks noormees juhatas mu sinna ja jäi ukse taha valvama, sest ta pidi selle pärast lukustama. Jäi mulje, et seda teenust kasutatakse vähe. Aga mul oli väga hea meel, et selline võimalus olemas on. 

Kui pestud sain ja riided vahetatud, läksin otsima airBaltic infolauda, et omale lennupilet Eesti osta. Meenub ka, et teised reisijad olid lennujaamas nii ebameeldivad. Vastu kõndides koomale ei võtnud ja ei mingit vabandamist nagu Ameerikas, kui pihta läksid. AirBalticu lauas müüdi piletid palju kallimalt kui netis, seega ostsin telefonist pileti. Kahjuks sain pileti läbi Helsingi. Mäletan, et mul oli selleks hetkeks juba nii siiber nendest ohutusjuhendamistest iga lennu alguses stjuardesside poolt. Uni oli ka nii suur, et silm vajus kogu aeg kinni. Vähemalt sai iga reisija Manneri vahvli. See on Austria vahvel, mida Jenny on ka mulle sünnipäevadeks või jõuludeks saatnud. Rääkisin talle ka ja imestas, et Helsingi-Tallinn lennul selline valik.

Maitsvad vahvlid

Sellise postkaardi saatsin sellele vanapaarile

Meie maja müügis

Viimane minu tehtud pilt majast

Kuna see maja on praeguseks ajalugu, siis panen siia lõppu mõned fotograafi poolt tehtud pildid.

Need mõnusad kõrged laed

Lemmik köök. Rona ka igatseb oma ,,Michigani kööki''

Novembri lõpp ja detsembri algus 2019

Vahepeal on palju juhtunud. Jenny käis minul Eestis külas, mina temal Austrias. Ning üle-eelmise aasta lõpus käisime Jennyga uuesti Ameerikas Ronal ja tema perel külas. Vedas, et enne koroonat selle ajastasime.

Nüüd elavad nad Lõuna-Carolina osariigis, ookeani ääres. Väga ilus koht. Rona on hakanud surfamas käima ja isegi meie Jenny ja lastega proovisime. Päikesetõusu jõudsime ka viimasel päeval vaatama. Üldse oli väga põnev ja tegevusterohke aeg. Kahju, et ma siis blogi ei kirjutanud.

Mulle nii meeldib nende uus maja, armas sinine

Lapsed juba palju suuremad kui eelmine kord

Ikka lollitasime ka

Avastamas Charleston downtown'i, ma nii rahul selle pildiga

Tegime lennujaamas enne lahkumist ilusa kuusega pilti 

Meie seal olek jäi jõulupiltide tegemisega samale ajale, ehk siis saime ka osaks perepildist

Kui keegi satub siia lugema, siis võib kommentaarides märku anda.

18.07-19.07.16 I Henry Fordi muuseum, Bowling

18.07.16

Äratus oli juba kell 8:00. Rona viis meid kella 10'ks Henry Fordi muuseumi. Ise läks samal ajal trenni. Rona ei tulnud kaasa, kuna ta on juba kõik selle läbi teinud, mida meie tegema läksime. 

Kõigepealt vaatasime filmi National Parks Adventure. Filmi treilerit saab näha SIIN. Aga see polnud lihtsalt tavaline film, vaid 3D ja kuna ekraan oli terve seina suurune (saab näha SIIN) siis oli see palju võimsam elamus. Selline tunne, et ise olid ka seal samas. Pärast filmi vaatamist hakkasin mõtlema, et Ameerikas on ikka palju kauneid paiku.

Peale kino läksime õue bussi ootama, mis meid Fordi tehasesse viiks. Sõit sinna kestis umbes 10-15 minutit. Ning me nägimegi reaalselt ära, kuidas valmistatakse FORD F-150 masinaid. Nüüd ma tean, et Frankil on sama auto. Pilte seal muidugi teha ei tohtinud.

Lisaks tehasele vaatasime seal samas hoones ära ka kaks lühifilmi. Esimene rääkis Henry Fordi ajaloost, kuidas Henry Ford üldse hakkas autosid tootma jne. 

Teine film näitas, kuidas Ford F-150 kokku pannakse ning lisaks käis Fordi töötaja tänaval ja küsis inimestelt, kellel oli see auto, et kuidas neile see meeldib ja kas on midagi, mis võiks olla teisiti. 

See film oli lahedam, sest kinosaalis oli reaalselt ka auto makett ja mõlemal küljel kaks robotit, mis tegid samu liigutusi kaasa, nagu ekraanil. Pluss kaasnes sellega lahe tulede show ja laserid. Ja kui näiteks robotid nö kinnitasid kruve või miskit sinna masina külge, siis meil toolid võppusid ehk siis see kõik tundus väga reaalne. Raske on seletada, oma silmaga peab ikka nägema.

Koju tulles käisime siin samas Bellevilles käsitöö poes. See pidi suhteliselt uus olema ja seal oli natukene suveniiri nänni. Ma sain omale koju näiteks Belleville/Michigani magneti.

Kodus läks Jenny magama, ma voolisin jälle koos Zoe ja Henryga. Pärast voolimist läksin ka mina magama. Kui ülesse ärkasime, siis sõime õhtusööki ning suhteliselt kohe läksime Zoe ujumistrenni vaatama.

Meie vanustel hakkas jälle pärast Zoe trenni ujumine, ehk siis me nägime Alliet. Aga no ainult niimoodi, et viisakas naeratus ja käe viibatus.

Ja mis eriti vinge, istusime siis rahulikult seal ujulas ja suht lähedal meile on need uksed, kust ujujad saavad riietusruumi, ehk siis nad peavad meile suhteliselt lähedale jõudma. Üks hetk vaatan, et oi näed, keegi tuleb jälle ujuma ja siis vaatan ja vaatan, et tuttav nägu. See oli SHELBY! Nii naljakas oli see kõik, sest ma nagu alguses kahtlesin, kas on tema ja siis niimoodi tegin sellist kahtlast lehvitust ja siis ta ka alguses vaatas meid, ei tundud ära ja siis lõpuks nägid seda muutust ta näos :D

Meie suhtlus, rohkem vist endale panen selle kirja ,,Hey guys, what are you doing here'' Ma ütlesin, et tulime külla. Ning, et tore näha, et ta ikka ujumisega tegeleb. Ta ütles, et jah, kuigi ma pole selles hea, aga ma teen seda ikkastki :D Tegelikult on ta jumalast hea ujuja.

Ja ma kiitsin veel 2x tema soengut, sest see sobis talle megalt. Poisipea suht ja selline sinine pea, mis oli suht kulunud, ehk siis ei kriiskanud ja nägi suht loomulik välja kui sinine pea üldse saab loomulik välja näha :D

Õhtul proovisin oma asju pakkida, Jennyl käis telekas jälle see nõme seriaal, kus naine valib omale mitme mehe seast selle õige. Lihtsalt õudukas saade, eile näiteks oli see naine ühe mehega mehe vanemate pool ja siis käitusid nagu naine olekski koos selle mehega, aga mul oli peas ainult see mõte, et järgmine päev läheb teise mehe pere juurde ja kõik kordub otsast peale :D Miski hajutas meie tähelepanu seriaali lõpus nii, et me ei näinud, mis seal toimus ja siis ma muidugi ütlesin Jennyle, et mis asja, juba sai läbi v? Mis seal lõpus oli, tagasi saad kerida v? Ta siis naeris, et mulle ei pidanud see seriaal üldse meeldima ju :D

Peale seda hakkas jälle mingi paaride saade. See tundus väga huvitav, seega vaatasime veel selle ka ära enne magama minekut.
Noormehed ja naised olid kõik kokku elama pandud ja enne saatesse tulekut oldi nende vastuste/iseloomu jms pealt neile kõigile määratud partner. Ning selles ongi siis saate võlu, et nad peavad selle õige ise leidma. Iga saate lõpus valivad nad endi seast paari, kes nende arvates on siis see õige ja kokku loodud ning kui nad arvavad õigesti, siis saab see paar minna koos puhkama. Ja iga kord, kui nad valesti arvavad, siis kaotavad nad teatud summa kogu suurest võidusummast. Vist oli kokku miljon dollarit. Aga ilmselgelt väheneb see päris palju, sest ka see osa, mida meie vaatasime, ei arvanud noored õigesti. Selle paari jaoks oli see muidugi väga traumeeriv, sest kõik teised olid juba paarid ja nemad peavad siis ju hakkama omale uut ''hingesugulast'' leidma nende paaride seast.
Jenny ei suutnud vastu panna ja hakkas oma krõpse sööma ning reklaamipausi ajal tõin ma veel külmkapist Kirju koera ja sõime selle ka ära. Kell 23:00 õhtul, olen omale kellaaja kirja panud :D

Jõhkralt külm oli seal saalis, me muidugi eriti õhukeselt riides

Kinosaal

Bussis

Ainus pilt siis sellest hoonest

Ostsin võtmehoidja ka

Enamus olid lihtsalt nimedega, aga kuna ilmselgelt minu nime polnud, siis ostsin sellise

Belleville suveniiripood

Minu magnet

Pärastlõunased tegevused :D

Tahtsin kooli ees olevast tervitusest pilti teha ja muidugi see ebaõnnestus, siiski on enamus tekstist näha!

Viimane kord selles ujulas..

Nii nutikas pult ongi, lisaks pidi sellega rääkida ka saama, aga seda ma ei proovinud :D

19.07.16

Hommikul ärgates oli Rona lastega trennis. Ma sõin oma hommikusööki toas, Jenny läks õue. Ma läksin ka siis õue istuma, mõtlesin, et hea on küüsi lakkida. Olime siis niisama, raadio käis ja siis järsku tuli maja nurga pealt noormees trimmeriga trimmerdama :D Me kuulsime küll muruniidukit, aga me ei teadnud, et nad meie maja muru niidavad. Sellised asjad vajavad veel harjumist. Siin on see nii normaalne, et keegi käib sul niitmas, põõsaid lõikamas, terrassi ehitamas, basseini puhastamas jne. 

Lõunal käisime viimast korda Targetis, sest mul oli vaja veel paari asja osta. Target asus aga sellises kompleksis, kus oli veel lisaks ka näiteks Old navy, Kohl's ja veel paar teist riidepoodi. Kuna plaan oli, et lähme ainult Targetisse, aga tahtsin väga Kohl's'i ka minna, siis käisime sealt Jennyga ruttu läbi. Loomulikult leidis hoopis Jenny endale sealt pluusi. Kohl's oli mu esimese hostema üks lemmikutest poodidest ja mulle hakkas ka meeldima.

Naljakas oli see, et Targetis sain ma kõige varem oma ostudega valmis. Seega läksin ostsin Starbucksist juba joogigi ja igaks juhuks otsustasin väljas käia ja vaadata, ega nad autosse pole läinud. Auto juures ei näinud kedagi ja siis läksin sisse tagasi. Sel hetkel just nägin neid kassas ning nad naersid, et neil oli juba plaan kõlaritesse lasta, et kus ma olen :D
Tegelikult oleksin ma väga vabalt võinud kõige viimasena oma shopingu lõpetada, aga kuna teadsin, et Rona ja lapsed ei jaksaks oodata, siis utsitasin ennast takka, et kiiremini teeks.

Targetist läksime otse bowlingut mängima. Ma skoorisin täiega - kõigile tegin pähe!

Õhtul, kui Jenny pesemas käis, leidsin ma telekast isegi Rizzoli ja Islesi seriaali, aga kuidagi ei tulnud seda tunnet, et tahaks vaadata.

Mingi aeg tegin oma check-in'id ka ära ja käisin all, sest ma polnud veendunud, kas sain ikka õigesti tehtud. Saatsin veel oma pileti Rona emailile, et ta selle välja prindiks. Samal ajal tuli maakler Jessica külla. Tean, sest lasin ta veel ise sisse. Naljakas, korraks oli selline tunne, nagu elaks ise seal.
Ta tuli Rona ja Frankiga enne maja müüki panekut vajalikest asjadest rääkima, pabereid täitma.

Pärast, kui ise pesemas ära käisin mõtlesin, et võiks ikka viimasel õhtul ära kasutada seda võimalust, et telekast saab nii palju filme tasuta vaadata. Kui filmi valisin, siis hakkas just Jessica ära minema. Panin isegi kellaaja kirja, millal ta ära läks - 22:15. Kuna meie mõlema jaoks Jennyga oli see nii veider, et maakler nii hilja oma tööd teeb :D Kohe tuli ka Frank meie toast läbi, tegi mulle kalli ja jätsime jälle nägemiseni.

Otsustasin Tuhkatriinu filmi kasuks ja Jenny, kes alguses mõtles magama/telefoni minna, hakkas ka koos minuga vaatama. Kartsin, et talle äkki film ei meeldi, nii, et paar korda küsisin, et kas vaatab ikka filmi. Filmi lõppedes ütles ka õnneks, et väga meeldis see film.

Ilmselt peale filmi kuulasin ma veel telefonist muusikat ja vaatasin pimedas toas ringi, mõlgutasin omi mõtteid. Minu tavaline igaõhtune rutiin :D

Tahtsin sellest noormehest pilti teha salaja, niidab seal batuudi juures

Minu kallis, eelviimane kord :D

Henry lubas King'ile ära teha, ehk siis Jennyle

Nagu mainitud, siis läks hästi..esimeses mängus.. :D

Nii nunnu :)

12.07-17.07.16 I Applebees, shoping, maja otsing

 12. juuli

Hommikul oli Zumba Heidiga. Loomulikult oli see suurepärane. Pärast trenni käisime basseini ääres päevitamas ka.
Tagasiteel sõitsime veidi teist radapidi, et ühte maja väljast vaadata. Aga nagu Rona juba eeldas, siis see maja neile ei sobinud, sest täpselt maja taga oli kõrgpingeliin.

Koju jõudes sättisime ennast valmis ja läksime Applebeesi sööma, sest see oli üks koht, kuhu ma kindlasti minna tahtsin. Nimelt sõin ma eelmine kord USAs käies seal Caesari salatit, mis oli väga hea. Ning meile mõlemale Jennyga maitses maasikalimonaad, seega tellisime ka selle. See on väga maitsev, tavaliselt ju eeldad, et limonaad on gaasiga jook, aga see on ilma. Ning no muidugi, Ameerikas on ju tasuta refill, seega nautisime ikka täiega :D

Kodus pesin pesu ja proovisin Targetist ostetud asju omale veel selga. Öösel välku lõi ja müristas.

Enne põhirooga tellisin mina sibularõngad (õnneks aitasid teised süüa) ja Jenny juustupulgad, kes mõtleb, et tavalised Pik-Niku juustupulgad, siis kliki SIIA

Siit ei saa arugi, kui palju seda sööki tegelikult oli

Minu ja Jenny klaasid, kui oma söögiga lõpetasime :D

13. juuli

Äratus oli juba kell 8:00, sest 9:30 tulid maakler ja fotograaf majast pilte tegema. Ma olin juba 6:45 üleval, sest nägin halba und. Muidugi oli see tulistamisega seotud, sellepärast vist, et siin USAs muud ei kuulegi, kui keegi jälle tulistas kedagi.

Enne fotograafi tulekut oli mul meel päris kurb, et maja maha müüakse jms, aga pärast mõtlesime mõlemad Ronaga, et nüüd on täitsa põnev neid pilte oodata.

Pärast ühte otsustasime kinno minna. Mina ja Jenny vaatasime filmi ,,Mike and Dave need wedding dates'' ja Rona vaatas lastega mingit multikat. Film oli nagu oli :D Mina vaatasin kogu aeg ekraanile, Jenny vahel ei suutnud, aga pärast rääkis, et parim film, mis ta näinud on, et kogu aeg naeris ja isegi telefoni ei tulnud vahepeal pähe kotist välja võtta.
Tore oli üle pika aja kinos käia nii nagu üldjuhul käiakse - sööd popcorni ja jood oma jooki. Pluss pole meil kunagi nii häid toole olnud, neid sai lausa reguleerida. Ja kinopilet oli ainult 5$, pärast Rona rääkis, et kolmapäeviti vist pidigi odavam olema, ehk siis meil vedas ikka täiega. Valisime õige päeva.

Tagasiteel käisime IKEAst läbi. Nii kahju ikka, et Eestis IKEA't pole. Jenny näiteks vaatas juba asju, mida omale ühikasse osta, sest Austrias on IKEA olemas.

Õhtul olin all läpakas ja Jenny tuli järsku ütlema, et ta vaatab America's Got Talent ja, et seal on eestlane. Ma teadsin juba siis, et ta räägib Vello Vaherist. Tulin siis temaga koos vaatama. See oli teine voor ja ta sai jälle edasi, mis on väga tore. Jennyle meeldis ta naine. Ning jälle lisas ta juurde, et Eestis on enamik vist blondid, sest kogu aeg ainsad eestlased, keda ta näeb, on blondid.

Õhtul ei saanud üldse vara magama, sest me rääkisime nii pikalt lihtsalt maast ja ilmast. See on ka hästi lahe, et meil on paljud sõnad sarnased. Näiteks kui räägime millestki ja ingliskeelne sõna ei meenu, siis ütleme alati igaks juhuks emakeeles ning üldjuhul teame kohe, millest jutt käib.
Pluss rääkisime me millegipärast sellest, et mis marjad ja puud tal aias on ning millised mul vanaema juures ja kõik klappisid.

No ikka pidin Zac Efroni ka siia panema

Oeh, see oli ikka üks eriti haige film :D

Üritasin saalist pilti teha

Endiselt olid seal eestikeelsed raamatud

Henry avastas jälle Snapchatti

Meil naabrid hakkasid omale verandat ehitama, seda puidust paremal käisid professionaalid tegemas, aga peretuttavad hakkasid seda vasakpoolset ala ehitama. Nagu natuke näha, siis üritasid nad laduda telliskividest ääred sellele ''platsile''. (No antud pildil on see juba koost lagunenud)

Too pilt on tehtud kinost tulles. Hommikul nad ladusid seda äärt ja juba siis ma hoidsin kätega pead kinni, sest nad ei pannud mingisugust tsementi kivide vahele, nad arvasid, et müür püsib ise püsti :D Nagu appi :D :D

Iga kord kui me laua taga sõime Ronaga, siis rääkisime, et tahaks minna ja õpetada neid, aga no kuidas sa lähed täismehi õpetama. Õnneks on nad nüüd targemad. Teist korda ladudes kasutasid tsementi ja tundub, et varsti saavad lõpuks valmis oma asja.

Nüüd ma täitsa mõistan, miks siin USAs igaks asjaks eraldi inimesed kohale kutsutakse - inimesed ise ei oska ja neil puuduvad vajalikud teadmised.

14. juuli

Äratus oli kell 9:00. 10:15 istusime juba autos ja sõitsime spordikeskuse poole. Mulle on isegi need autosõidud meeldima hakanud, sest väga tihti teeme me omale kohvi kaasa ja alati raadio mängib ning siis laulame kõva häälega kaasa, kui laulu teame.

Trenniks oli Dance Jam, treenerit polnud varem näinud, Summer. Ta oli puhkusel 2 nädalat ja ma pean ütlema, et tore, et ma ta ära nägin. Lihtsalt suurepärane inimene. Rääkis, et ta sai omale just breketid, et tunneb ennast nüüd nagu 15-aastane. Ja mis on huvitav, ta näebki väga noor välja ning ta on heas vormis AGA tal on ka VIIS last. Uskumatu.. kõige väiksem pidi olema 1-2 aastane.
Neid USA trenne hakkan raudselt igatsema, nii head. See on ka mõnus, et treenerid panevad tuled hämaramaks.

Ma nüüd pean vahepeale rääkima, et meil oli juba eelmine nädal plaanis kokku saada Anna ja Alliega (tüdrukud ujumast). Leppisime siis päeva kokku ja päev enne, kell 22:00 õhtul, saatis Anna Jennyle sõnumi, et Alliel on järgmine päev tegemist, et ei saa kokku saada. Ja siis juurde lisas, et ta ise on järgmine nädal (ehk siis praegu) laagris. Ja siis ise postitavad Snapchati pilte, kuidas nad shoppamas käivad.. Ühesõnaga nad oleks leidnud raudselt oma üli kiires päevakavas meie jaoks aega, kui tahtnud oleks.

Me siis mõtlesime, et olgu, nendega enam ei plaani midagi, et kirjutame Asiale. Asia oli lihtsalt üks tore tüdruk, Jenny sõbranna rohkem, neil oli mingi tund koos koolis. Ja me mõlemad Jennyga mõtlesime, et Asia on sellist tüüpi, et kui midagi kokku lepime, siis tema peab oma lubadust, sest näiteks Jenny räägib alati, kuidas Asia tahab temaga endiselt rääkida Skypes jms.
Esialgne plaan oli temaga kokku saada peale seda, kui spordikeskuses ära käime. Aga lõpuks jäi jutt nii, et ta annab teada, kuhu me sööma lähme ja mis kell, sest tal on vaja viimase minuti shoping teha enne reisi?! Selline jutt jäi eelmisest õhtust ning loomulikult ei ole ta mitte midagi öelnud. Täiesti jube, ma ei saa midagi sinna parata, USAkad on meile täieliku pettumuse valmistanud. Nii kopp ees sellistest inimestest.
Jenny kirjutas talle snapi pikema teksti, kuidas Austrias inimesed vähemalt annavad teada, kui ei saa plaanidest kinni pidada ning siis kustutas ta igalt poolt sotsiaalmeediast ära.

Jenny tuletas mulle meelde, et kui me tema lahkumise puhul väljas söömas käisime, siis need samad tüdrukud olid ka seal ja siis oli jutt, et me tuleme 2018. aastal tagasi USAsse, saame kokku, teeme seda ja teist. Ning nüüd me tulime 2 aastat varem tagasi ja juba praegu neid ei koti.

Kuna Ronal olid oma plaanid tehtud, siis viis ta meid spordikeskusest Twelve Oaks ostukeskusesse ja läks ise sakslasest sõbranna juurde. (Sest sakslased vähemalt peavad oma lubadustest kinni, ha-ha)

Veidi peale nelja tuli ta meile järele. Sealt läksime otse Wyandotte'i kooli ujulasse, sest Zoe'l oli seal ujumisvõistlus. Ning mis kõige lahedam - ma olen seal ise ka ujumisvõistlustel käinud! SIIN postituses on isegi pildid sellest ujulast, nii lahe :) Aaa, ja seal pildil on 2 tüdrukut, see oranzi pluusiga on praegu rase. Üldse on väga paljud meie koolist praegu rasedad või juba lapse saanud, Ameerika, halleluuja :D

Kahjuks pole meil Zoe'ga sama treener, aga ma nägin oma matemaatika õpetajat. Tal ongi kaks ametit - treener ja mata õpetaja. Ma ei läinud talle muidugi midagi ütlema, sest ta oli teiste treenerite juures ja see oleks lihtsalt väga imelik olnud, ta niikuinii ei mäletagi mind. Aga tore oli ikka tuttavat nägu näha.

Võistlustelt koju sõites helistas Rona ühte pizzakioskisse ja tellis pizza. Mina läksin neile järele ja andsin dippi ka, 2$, kuigi Rona ütles, et siis ei pea andma, kui ise järele lähed. See noormees, kes mind teenindas ütles ka, et pole vaja, aga ma ütlesin, et ma tahan :D Tundus imelik mitte anda, kui tšekil oli see koht, kuhu kirjutad, et palju annad.

Kodus sõime pizzat ja siis pidid lapsed magama minema, ise tulime ka ülesse ära. Jenny hakkas telekat vaatama ja mina blogi kirjutama.

Pärast trenni jälle snapchati filtriga pilt

Ja just sellise vaatepildi pärast mulle ei meeldi Forever 21's shopata

liiga palju riideid, tekitab pigem stressi

Mu nimi on õigesti kirjutatud!!! Ilmselt sellepärast, et ma igaks juhuks ütlesin, kuidas kirjutada

Elusees ei ostaks ka soodukaga omale seda Michael Korsi võtmehoidjat, ma sain Calvin Kleini koti ka soodsamalt :D

See vasakpoolne kott on tegelikult varasemast shopingust ja kõik saavad vist aru, mis seal parempoolses kotis on. Vihjeks ütlen, et see ootab sügist :D

Zoe oranzi mütsiga kolmandal rajal, kusjuures sama ujumismüts, mis meilgi oli. Ma tegelt filmisin ka ühte tema ujumist, aga siia ei lase panna.

15. juuni

Pärast hommikusööki läksime shoppama. Me käisime Birch Run Outlet ostukeskuses. Ja holy smokes kui head diilid seal olid, mamma mia :D See outlet mall oli jõhkralt suur. Ning nagu ma ka oma emale juba mainisin - ma peaksin teenima aasta tütar 2016 tiitli, sest absoluutselt igasse poodi minnes hakkasin ma vaatama, mida oma kallile emale osta saaksin. Kahjuks pean ikka ära mainima, et rohkem asju ostsin endale.

Autoga koju sõites andis maakler teada, et majast tehtud pildid on valmis, nii et koju jõudes hakkasime neid vaatama. Pildid on lihtsalt imelised, selline tunne, et see maja läheb nagu soe sai :D Ainuke mure on see, et õues pole palju ruumi.

Jep, jälle Starbucks, aga Eestis ma niikuinii ei saa ühtegi caramel frappuccinot

Ainus pilt, mis ma tegin shopates

16. juuni

See oli päev mil käisime jälle maju vaatamas. See oli naljakas, et Frank tahtis autos täitsa taga istuda, Zoe kõrval. Ehk siis mina sain istuda täitsa ees nagu tavaliselt, kui Franki pole. 

Esimene maja oli täielik müsteerium. Nimelt kohale jõudes veel meie maaklerit polnud ja seega istusime autos. Samal ajal nägime, et üks teine perekond vaatab oma maakleriga seda sama maja. Üks hetk tulid nad oma autode juurde ja maakler tuli küsima, et ega me pole selle maja elanikud. Kui eitava vastuse andsime, siis läksid nad oma autode juurde, 10m meist.

Natukese aja pärast tuli meie maakler kohale, tulime kõik autost välja, et hakata maja poole minema. Ning siis ütles see teine maakler meile, et majja sisse ei saa, kuigi uks on katki, et keegi oleks nagu sissemurdnud. Lisaks, et keegi uksele ei tule. Läksime siis ise maja kaema ja näiteks oli garaaži aken katki ning garaaži uks oli mõlkis ning seal samas seisnud auto nina oli täitsa sodi. Väga võimalik, et see sama auto mõlkis selle ära.

Kuna see kõik tundus kahtlane ja kõhe, siis läks maakler üksi uksele koputama ning kuna keegi uksele ei tulnud, siis tuli meie juurde tagasi. Me vaatasime natukene väljas ringi, bassein oli sellel majal mega ilus. Lõpuks tahtsid teised ka seda katkist ust näha ja Henry proovis ust lükata ja see oli lahti. Mina lähedale ei läinud, aga maakler oli seal samas ja ütles, et keegi on laua ukse ette lükanud, et enne kui ta koputamas käis, siis seda seal ei olnud. Pärast seda lasime sealt ruttu jalga. Väga kahtlane.

Väga kahju oli, et selle majaga nihu läks, sest see asus jõõõhkralt ilusas naabruskonnas, kõik majad ümberringi olid täiega ilusad.

Kokku käisime vaatamas nelja maja ja viimane meeldis kõigile. Me juba arvasime, et sinna nad ka kolivad, aga täna selgus, et ikka ei sobi.

Õhtul kui lapsed magama läksid, käisime meie Jenny ja Ronaga Meijeris. Tahtsime mulle kondenspiima ära osta, et kirjut koera teha. Nägime Jennyga Amberi venda ka, töötas Meijeris.

Õhtul hilja tegin kirju koera valmis, et järgmine päev süüa saaks. Nüüd nägid lõpuks kõik ära ka, mis see marmelaad on. Eelmine kord USAs olles arvasid kõik, et see on lihtsalt veidi paksem moos.

Ühe maja taga oli selline veekogu

Köögist avanes vaade sellele samale veekogule

Teise maja taga oli võrkkiik

See oli viimane maja

Sel hetkel ma mõistsin, et meile on ka koju uhmrit vaja. Ja ma tean, et parempoolne pilt pole eriti isuäratav, aga selline see kirju koer juba on

17.07.16

Päev, mil magasime lõpuks pikalt, kell 11:00 ärkasime alles üles. Ja veel üks huvitav fakt, ma ei söönudki hommikuks bagelseid, vaid hoopis puuviljasalatit.

Pärastlõunal hakkas Jenny šnitlseid valmistama. Ma aitasin kartuleid koorida ja tema salati jaoks tomatit hakkida. Sellises suures köögis nagu siin on, on väga hea kokata. Taustaks kuulasime SkyPlusi.

Õhtusöögiks sõimegi siis Jenny valmistatud šnitsleid kartulitega ja magustoiduks minu tehtud kirjut koera.

Pärast söömist jäin ma laua taha istuma ja otsustasin, et tahaks Play-Doh'ga voolida. Henry ja Zoe liitusid ka üsna pea. Ning kui lapsed pidid magama minema, siis liitus Jenny minuga. Ikka väga ajas naerma, kui Rona käskis lastel enda järelt ära koristada, aga mina ütlesin, et ei, pole vaja, ma koristan ise, kui ma lõpetan :D No ja see hetk, kui Jennyga sattusime nii vaimustusse ja ma rääkisin oma ,,koogist'' ja tema, et ,,vaata kui uhke hommikusöök'' :D

Kuna me ei käinud üldse päeval õues, siis läksime pärast voolimist naabruskonda jalutama. Käisime jälle ka järve ääres, seekord tegime üksteisest pilte.

Rona ostis eelmine päev Meijerist ananassi ja ma arvasin, et sellest võiks pilti teha ja instagrami postitada. Jenny arvates oli see kõik väga naljakas :D Lisaks pildile veel filmis ka mind ja vaatas siis 100x oma snapchati storyt :D

Rona tegi küpsiseid

Vihane tagumine käis

Jõhkralt head kartulid olid

Muidugi üks snapchati filtriga pilt jälle :D

Ühe maja ees lehvis

Park päevavalguses

Facebooki panin ka selle