28. jaanuar 2021

20.07.16 lahkumine ja 2019 aasta lõpp

Veidi rohkem kui neli aastat hiljem ja ma lõpetan oma kunagi alustatud postituse. Ei teagi miks ja kuidas see tookord lõpetamata jäi. Praegu aga tundus õige aeg, et see ära lõpetada. Ilmselt rohkem iseenda jaoks, sest kahtlen, et kellelegi teisele see huvitav on. Lõpus on ka värskemaid pilte.

20.07.16


Minu lahkumise päev. Hommikul ei olnud sellist tunnet, et varsti on lennujaama minek. Jenny ja Rona ütlesid mulle mitu korda, et kuidas sa saad nii rahulik olla :D Ma ise ka ei tea, sõin rahulikult oma hommikusööki ja lihtsalt kulgesin.

Kohe peale hommikusööki oligi minek.
USAs olles olime mõlemad Jenny vanas toas. Ning tema pani oma riided kappidesse jms, mina hoidsin enda omi kogu selle aja kohvrites. Tundus palju lihtsam, sest esiteks minu õhkmadratsi tõttu oli raskendatud kõige suuremasse kappi asjade panek.
Magasin selle sama madratsi peal, mille peal eelmine kord. Tüüpiliste eestlastena võite te mõelda, et need on need pisikesed õhkmadratsid, aga ei. See madrats oli peaaegu sama kõrge, kui Jenny voodi ja Ameerikas on kõik voodid kõrged ja mitme madratsiga ehk siis see madrats võib olla isegi kõrgem kui mul diivan kodus.
Kui pool ajast USAs oli läbi, siis pakkus Rona, et me võiksime Jennyga voodeid vahetada, et oleks aus. Kõigile üllatuseks jäin ma oma madratsile, sest see on jumalast mugav.  

Peaaegu juba unustasin, miks ma sellest kõigest rääkima hakkasin. Nimelt, ma arvan, et ka sellepärast oli mul lihtsam oma toast lahkuda, kuna mul olid kogu aeg enamus asjad kohvris.
Näiteks 2015. aasta jaanuaris, kui Jenny lahkus, siis olid tal kõik kaunistused seintel jms. ja kui ta siis oma asju kokku hakkas korjama, siis muutus tuba aina tühjemaks ja seega läks ka meel kurvemaks.
Kahju oli muidugi siiski lahkuda. Vaatasin veel viimast korda vannitoa ka üle. Muidu nagu polekski midagi, aga see on veel eriti kurb, et nad arvatavasti müüvad ju maja maha ja siis on nagu 100% kindel, et ma ei lähe enam kunagi sinna majja.
Paar päeva tagasi googeldasin nende maja aadressi ja kuna maja on neil ju müügis, siis salvestasin endale arvutisse need pildid :D Natukene erinevad need küll on, sest me tassisime ju kõik oma asjad piltide tegemise hetkeks ära, aga mälestus on ikka.

Kaks tundi enne lendu jõudsime lennujaama. Parkides jälle n-ö õiendasid Jenny ja Rona minuga, et kuidas ma nii rahulik olen ja et kui Jenny lahkub, siis tulevad raudselt varem lennujaama :D
Lennujaama parklast õigesse kohta kõndides rääkisime minu viimasest hostemast. Rona avalikustas mulle ühe fakti, millest ta pole varem rääkinud. Nimelt oli A rääkinud nende ühisele sõbrannale, et sel ajal, kui ma nende juures elasin, siis ei saanud ma sellepärast nendelt toavõtmeid, et ta kartis, et ma jooksen ära?! Ning ma pole siin blogis rääkinud, aga kui ma olin üksi kodus, siis jättis ta ukse lukku ja häire peale. Praegu sellele mõeldes kõlab see ikka väga haiglaslikult. Jenny ütles ka, et ta oleks nagu psühh.




Lennujaamas andsin oma kohvri ära, see läks otse Berliini. Töötaja andis mulle ka lennupileti, küll aga ei saanud ta mulle teha check-in'i järgmiseks lennuks (Chicago-Berliin). See oli keeruline, aga ühesõnaga mul olid lennupiletid ostetud airBerlinilt, aga see lend oli American Airlines'i kaudu.

Siis oligi aeg jällenägemiseni jätta teistega. See läks väga kergelt, ma olen kuidagi tuim olnud iga kord, kui lennujaamas olen. Oma väravasse jõudes selgus, et lend ei välju õigel ajal. Nii umbes 20 minutit pidime lisaks ootama. Mina aga ei pabistanud, sest teadsin, et järgmise lennuni on niikuinii aega.

Minu lennugraafik oli siis selline: Detroit-Chicago-Berliin-Tallinn.

Kuna mul aga Chicagosse jõudes polnud lennupiletit, internetis ei lasknud ka check-in'i teha, siis polnud mul aimugi, kuhu väravasse minna, terminalist rääkimata. Ma ei leidnud seda üldist infolauda ka üles, kus ma USAsse tulles käisin. Saabusin ma terminali nr3. Kõigepealt siis kõndisingi seal ringi, küsisin ühelt töötajalt abi, ta saatis mu valesse kohta. Kuna lennujaamas oli 30 minutit tasuta wifi't, siis kirjutasin Ronale. Tema ütles, et rahvusvahelised lennud on 5. terminalist. Läksin siis rongiga sinna, sealt leidsin ka selle infolaua, kust mees teatas, et airBerlini lennud väljuvad terminalist number 3. Ehk siis ma olin kogu aeg õiges terminalis olnud. Lohutuseks endale võin öelda, et see üks terminal oli ka suurem, kui Tallinna lennujaam.

Kui ma siis rongiga tagasi jõudsin ja lõpuks õige laua leidsin, siis polnud seal ühtegi töötajat. Küll aga oli seal veel inimesi ootamas. Ma ei mäleta üldse, mis kell ma sinna jõudsin, aga neil oli laua peal silt kellaaegadega, millal nad lahti on. Loomulikult olid nad juba oma töö lõpetanud - tund aega enne minu lennu lahkumist oli neil tööpäev läbi. Oleks ma seda varem teadnud..
Teised inimesed lahkusid oma hotellidesse ja ütlesid, et tulevad järgmine päev tagasi. Kell 11.30 avasid nad jälle oma laua. Kell oli sel hetkel umbes 16.00. Ütleme nii, et see oli päris masendav tunne, sest mul polnud ju aimugi, mis edasi saama hakkab.

Kõigepealt helistasin emale ja andsin teada, et pole mõtet järgmine päev lennujaama vastu tulla. Ma vaatasin isegi uusi lennupileteid, aga kui hindu nägin, siis sain aru, et mõistlik oleks oodata homseni :D Uusi lennupileteid vaatasin sellepärast, et Berliinist Tallinna oli mul teise lennufirmaga lend juba ostetud, et äkki pean Chicagost Berliini ka ostma uue lennupileti, siis oleks vähemalt sealt edasi pilet olemas.
Päris masendav oli vaadata oma telefoni, sest ma olin ju muidugi check-in'i sellele lennule ära teinud ja pileti telefoni wallet'i pannud. Ehk siis oli ta mul kogu aeg ekraanil. Ei raatsinud seda ära ka kustutada :D

Jäin siis oma värava lähedusse istuma. Neil olid invaliidide jaoks kohad igal pool. Õnneks kasutasid terved inimesed ka neid, sest reaalselt kõik kohad olid ainult neid toole täis, kus inva märk seljatoel. Ma ei saanudki aru täpselt, kuidas invaliidid omale ratastoole sinna tellisid, kuidagi piletitega. Igatahes niimoodi oli, et tuli siis inimene kes vajas ratastooli, oma perega koos. Istusid seal natukene, siis tuli noormees ratastooli ja tahvelarvutiga. Registreeris ta ära ja nad läksid minema. Kusjuures kõik need ratastooli töötajad olid noormehed või pigem isegi poisid, paljud tundusid minust nooremad.

Õhtupoole, kui ma juba tunde olin istunud oma toolil, tuli minu kõrvale üks 60+ naine. Me ei rääkinud midagi, sest ma kuulasin telefonist muusikat. Mingi hetk märkasin, et üks mees ja naine vaatad minu poole. Ma kartsin, et äkki käsivad mul nüüd minema minna sellelt toolilt, sest tundus nagu nad oleksid mingisugused ülemused. Ma siis vaatasin neile otsa, et mis nüüd ütlevad, aga nad küsisid, et kas ma vajan ratastooli. Seejärel küsisid seda ka minu kõrval istunud naiselt ja eitava vastuse saades läksid nad minema.

Sedasi me selle naisega rääkima hakkasimegi. Kuna meie kõrval oli veel inimesi ja neilt nad ei küsinud, siis see naine tundis ennast puudutatuna. Küsis minult, et miks ta nendelt ei küsinud, kas me näeme haiged välja :D
USAkatega on ikka nii lihtne rääkida. Me rääkisime reaalselt üksteise elulood ära :D Ta oli oma mehega California osariigis käinud, ise elavad Virginia osariigis. Kadedaks tegi kohe kui ta rääkis, kus kõik nad ära käisid. Küsisin, et kas Walk of fame'il ka käisid, olid käinud jah.
Nad olid oma lennust ka maha jäänud, aga see oli lennufirma süü olnud. Ta mees tuli ka sinna - samuti väga tore inimene, preester pidi olema. Muretsesid minu pärast, et nii noor, üksi ja pean veetma öö lennujaamas. Nad olid omale saanud hotellitoa kuhu nad otsustasidki minna. Enne seda läks veel see mees lennujaama töötajale kurtma minu kurba saatust :D Töötaja ei saanud muidugi midagi teha, küsisid kõik minult, et kas mul raha on ja siis see töötaja ütles, et siin samas terminalis on Starbucks ja viiendas terminalis on McDonalds.

Jätsime siis üksteisega hüvasti, nemad läksid hotelli, mina rongiga viiendasse terminali. Töötaja seletas veel mulle täpselt, et kus söögikoht asub ja mind ajas nii naerma kui ma ära läksin, sest ma ütlesin talle I'll be back, right here. Sest mul oli nii 14 tundi veel ees, et seal lennujaamas istuda :D

Sel hetkel oli mul enesetunne üllatavalt hea ja mõtlesin, et poleks ma lennust maha jäänud, poleks ma nii toredaid inimesi kohanudki. Pluss oli öösel rongiga sõita palju vingem kui päeval. Sest kuigi rongile läksin ma hoone seest, siis terminalid asusid üksteisest kaugel ja ma sain elu väljaspool lennujaama ka näha. Linnatuled olid ilusad ja raudtee rööpad käisid õhust läbi.

Küll aga pole ma elusees nii halba toitu saanud kui seal McDonaldsis. Kana oli nii halb, et ma pidin suurema osa sellest ära viskama. Pärast söömist läksin oma terminali tagasi. See töötaja oli ka tore, naisega oli tegemist, selline mehhiklanna. Tal oli väga kaunis naeratus, nina oli ainult suur, aga otse vaadates ei saanud sellest aru :D Usun, et minu vanusena oli ta väga ilus.

Vahepeal käisin WC's ja siis kaalusin kaua, kas jääda sinna toolide juurde või tulla ikka tagasi sinna, kus alguses istusin. Hea oli, et tagasi otsustasin minna, sest üks hetk oli see naine oma mehega tagasi. Selgus, et hotelli oli vaja minna taksoga, aga taksod sel ajal ei sõitnud ja kõndida hotellini nad poleks jaksanud. Rääkisime siis veel paar sõna ja siis otsustasid nad minna oma värava poole, et äkki leiavad koha, kus magada, sest neil läks lennuk varahommikul. Enne lahkumist andis naine mulle paberi oma nime ja aadressiga, palus mul talle kirjutada, kui koju jõuan. Lisaks lubasid muidugi minu eest palvetada. Nii armsad inimesed :)

Praegu, üle 4 aasta hiljem seda kirjutades võin lisada, et kirjutasin sellele paarile kirja. Mingisugust vastust aga ei tulnud. Loodan, et nad said selle kätte.
Veel mäletan, et lennujaamas ööbides tuli üks hetk minu kõrvale perekond Soomest ja tol hetkel tekitas soome keele kuulmine nii sooja tunde ja mõtlesin, et kui nad vaid teaks, et ma Eestist olen. Ilmselt neid see poleks nii palju puudutanud :D 

Jälgisin kuidas öösel aknaid pesti


Lisaks nägin mereväelasi. Nende riietus ajas natuke muigama, aga nii lahe kogemus, et neid oma silmaga nägin.

Sellised nägid välja


Järgmisel hommikul jagas üks reisija oma pisikesi veepudeleid. Ei teagi miks tal neid nii palju oli aga võtsin siis ka ühe vastu.



Korralik hommikusöök


Kui kell sai piisavalt palju ja töötajad jälle tööle tulid, läksin Airberlini laua juurde töötajatega suhtlema. Üks töötaja (naisterahvas) tegeles minuga. Ütles, et nad veel otsisid mind eile, sest nägid oma süsteemist, et ma olin Chicagos maandunud.
Alguses ütlesin, et jäin lennukist maha, sest eelmine lend Detroidist hilines. See oli tõsi, aga tegelikult ei hilinenud see nii palju, et ma oleks pidanud lennust maha jääma. Lootsin, et nii saan uue pileti soodsamalt, sest eelmine õhtu kui uusi lennupileteid otsisin, maksis lend Chicagost Berliini üle 3000€. Kuna lennuk, mis Detroidist Chicagosse tuli, oli American Airlines'i oma ja nende laud oli paarisaja meetri kaugusel, siis saatsid nad mu selle jutuga sinna. Rääkisin seal sama jutu, nad vaatasid üle ja ütlesid, et tõesti lend hilines, aga mitte nii palju. See noormees oli hästi tore ja abivalmis. Mul on meeles, et hiljem ta kõndis minust mööda ja küsis, kas sain korda kõik jms.

Tagasi Airberlin laua juures soovitas mind varem aidanud naine helistada mingile telefoninumbrile. Neil oli jah laua peal üks paber numbriga. Sellele ei vastanud aga keegi. Ei tea kas ma olin nii ahastuses näoga või mis, aga kuidagi läksin sellele naisele hinge. Kui ma ütlesin, et keegi ei vasta sellele telefonile, siis ütles ta teisele töötajale, et kas täna on veel vabu lende Berliini. Ja lõpuks sain lennu läbi Londoni Berliini. Nad veel vabandasid, et läbi Londoni pean minema. Mul oli nii suva sellest, ütlesin ka neile, et see pole oluline, peamine et ma siit minema saan. Mul oli veel kotis Annekese sussišokolaad mille ma sellele naisele andsin. Ta veel keksis oma kolleegide ees, et sai šokolaadi :D Ma olin talle nii tänulik.

Praegugi seda pilti vaadates tekib hea tunne sisse. Nii tore, et nad mulle uued piletid andsid



Londoni lennujaamast ei mäleta väga midagi. Jälgisin hoolega ekraanidelt, et kuhu minema peab. Bussiga tuli sõita päris pikalt, et jõuda õigesse väravasse. Tol hetkel olin tänulik, et inglise keelt oskan ja ära ei eksinud.
Kui ma siis lõpuks Berliini lennujaama jõudsin, käisin esmalt teises hoones vaatamas, kas minu kohver on seal. Natuke isegi oli hea meel, et ma USAsse minnes ka Berliini lennujaamas oma pagasi kogemata sinna teise hoonesse saatsin. Seekord vähemalt teadsin kohe, et kuhu esmalt lähen. See oli minu suurim hirm, et kas on ikka seal. Andsin siis oma paberi kus kohrvi number peal ja hoidsin hinge kinni kui töötaja taha ruumi kõndis. Õnneks tuli ta sealt tagasi minu kohvriga.

Ameerikasse minnes oli mul Berliini lennujaamas nii palju vaba aega, et kodus juba uurisin põhjalikult mis tegevused ja asjad neil lennujaamas võimalikud on. Seetõttu oli ka meeles, et seal saab isegi pesemas käia 5€ eest. Kui kohvri kätte sain, siis läksingi infolauda, et pesema saaks. Berliin Tegel lennujaam on üldse vana ja see pesemiskoht oli ka naljakas. Üks noormees juhatas mu sinna ja jäi ukse taha valvama, sest ta pidi selle pärast lukustama. Jäi mulje, et seda teenust kasutatakse vähe. Aga mul oli väga hea meel, et selline võimalus olemas on. 

Kui pestud sain ja riided vahetatud, läksin otsima airBaltic infolauda, et omale lennupilet Eesti osta. Meenub ka, et teised reisijad olid lennujaamas nii ebameeldivad. Vastu kõndides koomale ei võtnud ja ei mingit vabandamist nagu Ameerikas, kui pihta läksid. AirBalticu lauas müüdi piletid palju kallimalt kui netis, seega ostsin telefonist pileti. Kahjuks sain pileti läbi Helsingi. Mäletan, et mul oli selleks hetkeks juba nii siiber nendest ohutusjuhendamistest iga lennu alguses stjuardesside poolt. Uni oli ka nii suur, et silm vajus kogu aeg kinni. Vähemalt sai iga reisija Manneri vahvli. See on Austria vahvel, mida Jenny on ka mulle sünnipäevadeks või jõuludeks saatnud. Rääkisin talle ka ja imestas, et Helsingi-Tallinn lennul selline valik.

Maitsvad vahvlid

Sellise postkaardi saatsin sellele vanapaarile

Meie maja müügis

Viimane minu tehtud pilt majast

Kuna see maja on praeguseks ajalugu, siis panen siia lõppu mõned fotograafi poolt tehtud pildid.


Need mõnusad kõrged laed


Lemmik köök. Rona ka igatseb oma ,,Michigani kööki''



Novembri lõpp ja detsembri algus 2019

Vahepeal on palju juhtunud. Jenny käis minul Eestis külas, mina temal Austrias. Ning üle-eelmise aasta lõpus käisime Jennyga uuesti Ameerikas Ronal ja tema perel külas. Vedas, et enne koroonat selle ajastasime.
Nüüd elavad nad Lõuna-Carolina osariigis, ookeani ääres. Väga ilus koht. Rona on hakanud surfamas käima ja isegi meie Jenny ja lastega proovisime. Päikesetõusu jõudsime ka viimasel päeval vaatama. Üldse oli väga põnev ja tegevusterohke aeg. Kahju, et ma siis blogi ei kirjutanud.

Mulle nii meeldib nende uus maja, armas sinine

Lapsed juba palju suuremad kui eelmine kord

Ikka lollitasime ka


Avastamas Charleston downtown'i, ma nii rahul selle pildiga

Tegime lennujaamas enne lahkumist ilusa kuusega pilti 

Meie seal olek jäi jõulupiltide tegemisega samale ajale, ehk siis saime ka osaks perepildist


Kui keegi satub siia lugema, siis võib kommentaarides märku anda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar