Lend koju

Tere-tere jälle, ilusat esimest juunit. Minu lubadus lähipäevil uuesti blogida läks veidi lappama, aga nüüd olen ma siin ja jätkan kust pooleli jäin. Võib-olla ikka on veel peale minu paar inimest, kes siia lugema satuvad.

....

Ameerikast lahkusin 10. märtsi õhtul.

Päev algas sellega, et viisime hostemaga Sophia hostema sõbranna juurde hoida ning ise sõitsime ostukeskusesse, kus me Rona ja lastega kokku saime.
Esmalt läksime Cheesecake Factorysse. Kahjuks oli mul juba teel sinna enesetunne halb ja väga külm oli olla. Kohale jõudes ütlesingi, et peale joogi ei telli mina midagi, süda läks täiesti pahaks kui toidule mõtlesin. Kuid mingi hetk otsustasin, et juustukoogi pean ikka võtma, kasvõi proovin kuna see on ju nii popp koht ja räägitakse alati, et sealsed juustukoogid on parimad. Ütleme nii, et nii hea see ei tundunud, iga ampsuga üritasin ennast veenda, et see on väga hea :D Lõpuks jätsin pool alles, kõik ikka halva enesetunde pärast.

Restoran ise oli väga stiilne ja kaunis

Praegu vaadates tundub küll isuäratav :D

Ise mõtlesin, et see on nagu mingi needus, nii kui Ronaga kokku saan, jään mina haigeks. Jäin ju ka siis haigeks, kui Zoe'l sünnipäev oli.

Kui kõigil kõhud täis said, läksime niisama ostukeskusesse ringi jalutama. Mingit shoppamist sellest küll välja ei tulnud, ma tahtsin ainult istuda, sest nii paha oli olla.
Pärast autosse minnes tõi Rona mulle veel 2 antibiootikumi tabletti ja sõit lennujaama võiski alata.

Viimane pilt Zoe'ga

Lennujaama jõudes ajasime paberid korda, sain oma piletid ja maksin lisakohvri eest. Veidi istusime Rona ja lastega ja siis oligi juba aeg minna. Hostema tuli veel minuga kaasa, kartis, et eksin ära. Nii kurb oli seljataha vaadata kui Rona ja lapsed ära kõndisid. Järgmine kord kui neid näen on nad juba nii suured.

Selliste kohvritega ma siis saabusin

USA-Saksamaa lend läks ebamugavustele vaatamata päris kiiresti. Ma olin nagu omas mullis, nimelt möödus see mul magades ja WC's oksendamas käies. Sellest vist ei hakka kirjutama, mitu korda jms aga päris palju :D
Kahjuks ei istunud ma keskmises reas, seal olid ju nimelt 3 kohalised istmed ja inimesed said seal hästi magatud, mina pidin läbi ajama 2 kohalisega ja mitu korda ajas see üles kui jalg või käsi ära suri. Istudes magamine ei tulnud kõne allagi, selle jaoks oli liiga paha olla. Oeh, oli ilus 9h lend.

Ühe pildi jõudsin lennu ajal ikka teha ka :D

Hostema tahtis, et mulle Saksamaale saabudes ka mingid töötajad appi tuleks, et ma ära ei eksiks, aga sellest ma keeldusin. Alguses kohale jõudes oli küll selline tunne, et võib-olla poleks abi paha teinud. Alguses istusin toolile maha, seejärel hakkasin oma kohvritega kõndima. Polnud midagi hullu, kõik sildid on ju üleval ja näed kuhu kõndima pead. Õnneks ei olnud mul kiire ka, sest tegelikult kõndisin vist küll ühest hoone otsast teise.

Ma ei teagi kas see on tavaline, aga ühes kontrollpunktis lasti ainult Eurooplasi edasi ja kõik teised pidid ootama jääma. Sama oli ka passikontrollis. Loodetavasti pole see ikka tavaline, sest inimesed võivad ju protestima hakata.

Oma väravasse jõudes kuulsin juba kuidas mees ja naine rääkisid omavahel eesti keeles Indias söödud banaanidest, mis pidid seal ikka palju paremad olema kui meil. Siis oli kohe kindel tunne, et olen õiges kohas.

Lennujaama jõudsin ma hommikul vara, kui ma ei eksi, siis juba 6 või 7 kohaliku aja järgi. Poleks elusees arvanud, et ma lennujaamas üksinda olles magada saan, aga täpselt seda ma tegin. Oma väikse käsipagasi kohvri panin pingi alla, läpaka koti pea alla ja nii ma magasin vahelduva eduga 10'ni välja.

Siis oli enesetunne juba päris okei ja telefon vajas laadimist. Nii ma siis istusin tooliga laadimisputka ees ja lugesin Meijerist ostetud raamatut ''13 reasons why''. Seda raamatut poes nähes tuli meelde, et Keiti kunagi mainis, et see on hea raamat ja nii ma teadsin, et selle ma ka ostan. Raamatu ostsingi ekstra lennu ajaks.

Nii ma seal istusin, minu kõrvale tulid veel üks mees ja üks naine. Naine luges Minu sarjast mingit rohelist värvi raamatut :D Tema kindlasti ei teadnud, et ma ka eestlane olen. (Pilt on mitte palju ütlev, sest tegin selle kiiruga ja mitte üldse mõttega blogis kasutada)

Mingi hetk ilmus sinna taha ekraanidele minu lend ja näha sõna Tallinn.. see oli tore, samas hirmuäratav

Lennukis istus minu kõrval kaks meest. Oma kovrit ülesse laekasse toppides pidin ma alguses ühe koti eest ära võtma, selgus, et see oli tolle noormehe oma. Nii kui ma selle alla võtsin, võttis ta selle oma kätte. Mina siis loomulikult hakkasin seletama inglise keeles, et ma saan selle tagasi panna jms.

Pärast poole oli ka millegipärast vaja paar sõna vahetada ja loomulikult ma rääkisin inglise keeles. Lennu lõpus kui püsti tõusime hakkas meie taga olev mees temaga rääkima ja muidugi eesti keeles. Veidi loll tunne oli küll :D Veider kuidas inimene muutub, sest tavaliselt räägin ma pigem alati eesti keeles, eeldades, et ehk on eestlane ja vot kui siis aru ei saa, proovin teises keeles. Tol hetkel tuli inglise keel aga automaatselt.

Tallinna lennujaama jõudes pidin päris kaua oma kohvreid ootama. Lõpuks need ka ikka saabusid. Lennujaama olid mulle vastu tulnud ema, vanaema ja tädi. Emps oli mulle eesti lipuvärvidega kommidest kaelakee ja  ''Tere tulemast koju'' sildi ka valmistanud, väga uhke nägi välja! :)

Õue astudes oli imelik tunne, õhk oli väga mõnus seda ma mäletan :D Enam ei teagi, mis teistsugust oli, aga parem igatahes tundus. Auto tundus veidi väiksem, kõik muu oli nagu sama. Vahet pole kaua sa ära oled, kõik on sama. Okei, Ülemiste oli suurem :D

Juba ammu oli mul plaan, et nii kui USAst tulen, siis lähme otse Räägu burksi sööma. Nii tegimegi, seal ootas meid juba Kristi Ukuga. Pärast tuli Merli ka Jan-Frediga. 

Tellisin loomulikult oma vana hea topelt rääguburgeri, millest poole vähemalt alles jätsin. Aga hea, et üldse sõin, sest alguses olin küll kurb ja mõtlesin, et ma ju ei suuda üldse midagi süüa :D

Kristi tõi mulle kohukesi!!!

Igakordne traditsioon - teeme oma burksidest pildid

Rohkem pilte mul Räägust panna pole kui Kristi valmistatud kollaaž - põhiliselt minust :D

Peale Räägu käisime veel korraks Ülemistest läbi ja oligi kõik - kojusõit.

Kellelegi teisele ma ei rääkinud, et varem koju tulen. Järgmine päev läksin kooli. Kõigepealt üllatasin Marleeni, lasin administraatoril ta klassist välja kutsuda. Tema nägu ja reageerimine oli seda vaikimist väärt.

Mõlemad triibulised ja väga asjalikkude nägudega