13.09.14
Hommikul pool 8 pidin juba tõusma, sest 8.00-10.00 oli ujumistrenn. Varahommikusi trenne lihtsalt peab armastama.. Imekombel mulle täiega meeldis see trenn.
Tavaliselt viib mu tuju alla see, kui treener ütleb, et nüüd ujute 600m. Aga tol päeval tegime nii, et ta pani aja jooksma ja sa pidid 4 pikkust ehk 100m ujuma ja aega selleks oli 2:15. Kuna meid oli tol päeval trennis suhteliselt vähe, siis saime Jennyga kahekesi ühel rajal ujuda ja treener tegi meile natuke kergemaks. Me pidime ujuma 3 pikkust järjest, tavaliselt lõpetasime 1:45 ja seega saime 30sekundit puhata ja nii kogu aeg.
Kui ujumistiimiga liitusin, siis polnud vist kedagi, kes poleks öelnud, et sellega saab hea vormi. Mingisugune jalalihas juba paistab ja käed tunduvad ka rohkem vormis olevat.
Koju sain juba kolmest, sest reedeti on ainult hommikune ujumine. Tegelikult võid ka peale kooli minna, see on vabatahtlik, aga tavaliselt ei lähe sinna keegi.
Kodus olin ma põhiliselt kogu aeg üksi. Näiteks tõmbasin tolmuimejaga põrandad üle, sõin ja kuni kolmveerand viieni Skypesin empsiga.
Enne viite tuli Jenny oma hostemaga mulle järele ja sõitsime Chelsea juurde bonfire'ile. Chelsea on üks tüdruk meie ujumistiimist ja tema juurde olid kutsutud kõik ujumistiimi tüdrukud.
Sinna jõudes istusime alguses garaažis, kuhu olid lauad ja toolid veetud. Sõime ja rääkisime niisama juttu. Pärastpoole läksime õue ja Chelsea isa süütas lõkke. Ootasime kuni tuli väiksemaks läks ja siis tegime s'mores'e.
Kui pimedaks läks, hakkasime taskulampidega ühte mängu mängima, nemad kutsusid seda lazer tag'iks. Olime võistkondades ja igal võistkonnal oli taskulamp millega ringi liikuda nägid. Iga kord oli üks kindel võistkond kes pidi teised üles otsima ja neid puudutama.
Teine mäng oli lipumäng, ehk moodustasime kaks võistkonda ja mõlemad võistkonnad pidid vastase lipu üles leidma. Lõpp oli meil juba alguses ette teada, sest meie võistkond peitis lipu autosse ja auto uksed pandi lukku.
Pärast mänge istusime veel lõkke ääres ja teised üritasid rääkida õudusjutte või siis räägiti lihtsalt põnevaid sündmusi, mis neil elus juhtunud on.
Chelsea ema oli väga lahke, näiteks selleks ajaks kui mängima hakkasime, tõi mulle tossud ja ühe pusa, et ma ei külmetaks. Mul olid päris kenad kingad jalas ja pärast metsas jooksmist poleks need kindlasti enam nii ilusad olnud, seega ma olin väga tänulik nende tossude eest.
Järele tuli meile minu hostema ja 23.00 olime juba kodus.
Me ei olnud seal väga kaua, mängu lõppu seega ei näinud. Kui väljakult lahkusime, läks isa ära lennujaama, et lennata South Dakotasse, kus ta töötab ja loogiliselt võttes arvatavasti ka elab.
Hostema sõidutas meid autoga ringi ja näitas Detroiti ja te ei kujuta ette, kui palju see linn mulle meeldib. Jah, ma tean, et see on jube koht, halbu inimesi täis ja väga kole, aga see vaatepilt oli nii vinge. Nii palju oli suuri tühje hooneid ja see pani mõtlema kui võimas see linn kunagi oli.
Oli kohti, mis nägid koledad välja ja samas oli ka nii armsaid paiku. Ja need koledad paigad olid kohati isegi paremad, sest need olid nii põnevad minu jaoks.
Hiljem sõitsime mööda ühest pargist, seal oli nii palju lapsi mängimas. Pargist ühele poole jäi algkool, mis nägi nii ilus ja huvitav välja. Peale parki tuli tenniseväljak ja siis pesapalliväljak kus ka lapsed mängisid. Pesapalliväljaku kõrval olid ilusad väiksed elumajad. Sel hetkel ei olnud üldse sellist tunnet nagu Ameerikas oleks.
Kuna kõhud olid tühad, siis viis hostema meid ühte Mehhiko söögikohta sööma. Ma sain oma parima söögi siin oleku ajal. See oli lihtsalt super. Teenindaja oli ka väga tore noormees.
Enne koju tulekut käisime laenutuspoes?! Hostvend laenutas endale paar filmi ja kõigile vaatamiseks võtsime filmi 2 Guns. Ütleme nii, et oli okei film, aga kuidagi pikale venis. Hostema jäi näiteks magama poole filmi pealt.
Enne filmi ja peale filmi õppisin ka natukene. See on jube kui palju ma pean valitsuse tunniks õppima, peaaegu igaks päevaks on mingi leheke täita.
15.09.14
Sellel päeval oli siis kaks ujumist ja ütleme nii, et see on ikka väsitav. See on hea, et peale hommikust trenni toovad teatud emad meile alati süüa :D Kõik vanemad siiski panustavad sellesse. Minu hostema vist annab mingi teatud summa vanematele, kes sellega tegelevad.
Pärastlõunases trennis rääkisin kogemata Jennyga eesti keeles. Treener ütles, et kahekümneteisel minutil hakkame ujuma ja Jenny ei kuulnud teda ja küsis minult, mis me tegema peame.
Ma siis rahulikult: ''22 minutil hakkame ujuma'' Peale teist korda ütlemist jõudis lõpuks kohale, miks ta minust aru ei saa :D
Õhtul vaatasime Dancing with the stars, nägin Bethany Mota't ka tantsimas. Mulle ei meeldi üldse vaadata siin olles telekat, sest reklaamid on iga paari minuti tagant. Kui saade on lindistatud, siis saab küll reklaame edasi kerida, aga see on ikkastki väga tüütu.
Saksa keeles oli quiz (test) mis oli väga lihtne. Enne töö õpetajale tagastamist vahetasime tööd hoopis omavahel ära ja parandasime ise vigu. Ma olen harjunud ikka nii, et kui sõna on valesti kirjutatud, siis on see vale. Aga õpetaja ütles, et kui on aru saada mis ta on sellega mõelnud, siis on see sõna õige.
See oli ülesanne, kus õpetaja ütles täht-haaval sõna ja meie pidime lihtsalt kirjutama. Ehk siis pidime tähestikku tundma. See pole ju midagi ülepea rasket ja kui juba selle vea arvestab ka õigeks, siis mida siin üldse hinnata on.. Ei tea, võib-olla olen mina lihtsalt liiga karm?!
Ujumast tulin pool tundi varem ära, sest hostema pidi venna ülikooli viima. Tagasiteel käisime Krogerist läbi ja seal oli mini Starbucks, kust hostema mulle Caramel Frappuccino ostis. Üli oluline fakt :D Aga ütleme nii, et ma olen seda igatsenud alates sellest ajast, kui ma seda viimati lennujaamast ostsin.
Kui ujumistiimiga liitusin, siis polnud vist kedagi, kes poleks öelnud, et sellega saab hea vormi. Mingisugune jalalihas juba paistab ja käed tunduvad ka rohkem vormis olevat.
Koju sain juba kolmest, sest reedeti on ainult hommikune ujumine. Tegelikult võid ka peale kooli minna, see on vabatahtlik, aga tavaliselt ei lähe sinna keegi.
Kodus olin ma põhiliselt kogu aeg üksi. Näiteks tõmbasin tolmuimejaga põrandad üle, sõin ja kuni kolmveerand viieni Skypesin empsiga.
Enne viite tuli Jenny oma hostemaga mulle järele ja sõitsime Chelsea juurde bonfire'ile. Chelsea on üks tüdruk meie ujumistiimist ja tema juurde olid kutsutud kõik ujumistiimi tüdrukud.
Sinna jõudes istusime alguses garaažis, kuhu olid lauad ja toolid veetud. Sõime ja rääkisime niisama juttu. Pärastpoole läksime õue ja Chelsea isa süütas lõkke. Ootasime kuni tuli väiksemaks läks ja siis tegime s'mores'e.
Kui pimedaks läks, hakkasime taskulampidega ühte mängu mängima, nemad kutsusid seda lazer tag'iks. Olime võistkondades ja igal võistkonnal oli taskulamp millega ringi liikuda nägid. Iga kord oli üks kindel võistkond kes pidi teised üles otsima ja neid puudutama.
Teine mäng oli lipumäng, ehk moodustasime kaks võistkonda ja mõlemad võistkonnad pidid vastase lipu üles leidma. Lõpp oli meil juba alguses ette teada, sest meie võistkond peitis lipu autosse ja auto uksed pandi lukku.
Pärast mänge istusime veel lõkke ääres ja teised üritasid rääkida õudusjutte või siis räägiti lihtsalt põnevaid sündmusi, mis neil elus juhtunud on.
Chelsea ema oli väga lahke, näiteks selleks ajaks kui mängima hakkasime, tõi mulle tossud ja ühe pusa, et ma ei külmetaks. Mul olid päris kenad kingad jalas ja pärast metsas jooksmist poleks need kindlasti enam nii ilusad olnud, seega ma olin väga tänulik nende tossude eest.
Järele tuli meile minu hostema ja 23.00 olime juba kodus.
Tol päeval saime soojendusdressid ka kätte
Täna tegin basseinist ka pilti
Viisin viinamarju
Kui pilti hakkasin tegema, siis oli ilusti fookuses -.-
Tegelikult on meid ikka palju rohkem, 30 kanti
14.09.14
Sain rahulikult kümneni magada. Ärgates oli ainult hostema kodus. Jacob oli isaga ära. Kui nad koju jõudsid, läksime Detroiti pesapallimängu vaatama.Me ei olnud seal väga kaua, mängu lõppu seega ei näinud. Kui väljakult lahkusime, läks isa ära lennujaama, et lennata South Dakotasse, kus ta töötab ja loogiliselt võttes arvatavasti ka elab.
Hostema sõidutas meid autoga ringi ja näitas Detroiti ja te ei kujuta ette, kui palju see linn mulle meeldib. Jah, ma tean, et see on jube koht, halbu inimesi täis ja väga kole, aga see vaatepilt oli nii vinge. Nii palju oli suuri tühje hooneid ja see pani mõtlema kui võimas see linn kunagi oli.
Oli kohti, mis nägid koledad välja ja samas oli ka nii armsaid paiku. Ja need koledad paigad olid kohati isegi paremad, sest need olid nii põnevad minu jaoks.
Hiljem sõitsime mööda ühest pargist, seal oli nii palju lapsi mängimas. Pargist ühele poole jäi algkool, mis nägi nii ilus ja huvitav välja. Peale parki tuli tenniseväljak ja siis pesapalliväljak kus ka lapsed mängisid. Pesapalliväljaku kõrval olid ilusad väiksed elumajad. Sel hetkel ei olnud üldse sellist tunnet nagu Ameerikas oleks.
Kuna kõhud olid tühad, siis viis hostema meid ühte Mehhiko söögikohta sööma. Ma sain oma parima söögi siin oleku ajal. See oli lihtsalt super. Teenindaja oli ka väga tore noormees.
Enne koju tulekut käisime laenutuspoes?! Hostvend laenutas endale paar filmi ja kõigile vaatamiseks võtsime filmi 2 Guns. Ütleme nii, et oli okei film, aga kuidagi pikale venis. Hostema jäi näiteks magama poole filmi pealt.
Enne filmi ja peale filmi õppisin ka natukene. See on jube kui palju ma pean valitsuse tunniks õppima, peaaegu igaks päevaks on mingi leheke täita.
Vaade meie maja tagant. Tegelikult on seal järvel kanuud ka, mingi võistlus toimus
 |
| Selliseid võimsaid ja tühje hooneid oli nii palju |
 |
| Tagaplaanil sild Kanadasse |
 |
| Üli hea pilt, ma tean |
 |
| Siin käisimegi söömas |
 |
| See oli nii hea |
 |
| Hostema ostsis siit omale koogitükikese |
 |
| Selle pildi tegin mõeldes emale |
 |
| See hoone seal tagaplaanil oli huvitav (ma tundun nagu ajalaoolane, vähemalt endale :D) |
Pärastlõunases trennis rääkisin kogemata Jennyga eesti keeles. Treener ütles, et kahekümneteisel minutil hakkame ujuma ja Jenny ei kuulnud teda ja küsis minult, mis me tegema peame.
Ma siis rahulikult: ''22 minutil hakkame ujuma'' Peale teist korda ütlemist jõudis lõpuks kohale, miks ta minust aru ei saa :D
Õhtul vaatasime Dancing with the stars, nägin Bethany Mota't ka tantsimas. Mulle ei meeldi üldse vaadata siin olles telekat, sest reklaamid on iga paari minuti tagant. Kui saade on lindistatud, siis saab küll reklaame edasi kerida, aga see on ikkastki väga tüütu.
16.09.14
Koolis on jääkülm. Kaasa mõelda üldse ei saanud, peas olid ainult mõtted sellest, kuidas sooja saaks ja millal tund juba läbi saab.Saksa keeles oli quiz (test) mis oli väga lihtne. Enne töö õpetajale tagastamist vahetasime tööd hoopis omavahel ära ja parandasime ise vigu. Ma olen harjunud ikka nii, et kui sõna on valesti kirjutatud, siis on see vale. Aga õpetaja ütles, et kui on aru saada mis ta on sellega mõelnud, siis on see sõna õige.
See oli ülesanne, kus õpetaja ütles täht-haaval sõna ja meie pidime lihtsalt kirjutama. Ehk siis pidime tähestikku tundma. See pole ju midagi ülepea rasket ja kui juba selle vea arvestab ka õigeks, siis mida siin üldse hinnata on.. Ei tea, võib-olla olen mina lihtsalt liiga karm?!
Ujumast tulin pool tundi varem ära, sest hostema pidi venna ülikooli viima. Tagasiteel käisime Krogerist läbi ja seal oli mini Starbucks, kust hostema mulle Caramel Frappuccino ostis. Üli oluline fakt :D Aga ütleme nii, et ma olen seda igatsenud alates sellest ajast, kui ma seda viimati lennujaamast ostsin.
