JO 2015

28-29. juulil toimus Kurtnas YFU 23-nda lennu järelorientatsioon. Aeg läks ruttu, täitsa tore oli.

Järjekordselt läksime sinna koos Eleniga rongiga. Kuna teised kes Tallinnast rongiga tulid, jõudsid varem kohale, siis nemad pidid jalgsi hakkama kõndima, aga meile tuli vabatahtlik autoga järgi. Mingi hetk sõitsime teistest autoga mööda :D Autos kuulasime 80-ndate lugusid ja see sõit oli hull, ütleme nii, et hea, et elusana kohale jõudsime.

Palju rääkisime pisemate gruppidena oma vahetusaastat, analüüsisime, rääkisime maast-ilmast. Lisaks toimusid olümpiamängud. Õhtul oli ristimine. Fotovõistlus toimus ka, teisel päeval vist, aga sellest mul pilte pole.

Teise päeva lõpus läks meil Eleniga kiireks, teistel oli umbes tund vaba aega enne rongi tulekut, meil Eleniga oli valida kas 10min või 2h. Küsisin siis vabatahtlikult nõu ja saime jälle selle hullu juhiga rallitada :D Jõudsime ilusti elusana kohale ja rongist ka maha ei jäänud :D

Eleniga saabusime

Ossid enne olümpiat

Sealt valisid siis omale joogi

Mul läks õnneks ja sain sidrunivee

Fall in Kaido - igal grupil olid erinevate olümpiavõitjate nimed, meil siis Kaido

Otse olümpiamängudelt liikusime silmad kinni ristimisele

Ristimine toimus pimedas küünlavalgel ja lasti sellist muusikat, nagu kirikus oleks

Sõime ikka ka, sest teate ju küll YFU ja söök!

Meie 23. lend

Augusti lõpus Paunkülas toimuvale jubinate workshopile ma siiski ei lähe, ma lihtsalt ei tunne, et see YFU vabatahtlikuks olemine on minu life mission :) 

Eks ole näha, kas see blogi jääb igavesti lahtiseks või mitte, hetkel ma sellega midagi ette ei kavatse võtta.

Võtke suvest viimast, sest 11 päeva pärast on juba 1. september! Loodetavasti suutsin kõigi tujud rõõmsaks teha :D

Edasised plaanid

Edasised tegemised YFUga

28-29. juulil toimub JO ehk järelorientatsioon Kurtnas. Ma usun, et tuleb tore üritus, kuidagi lühike tundub. ELO oli ju lausa 3 päeva ja ka see aeg läks väga kiiresti.

28-29. august toimub Paunkülas Jubinate (ehk siis meie) workshop. Sinna pead minema juhul kui tahad saada vabatahtlikuks. Hetkel ei teagi 100% kas lähen või ei. Pigem on mõttes, et ikka võiks.

Mis vahepeal uut

Veidi random, aga nimelt kuu või kaks tagasi lõikasin oma juuksed lühemaks, teised ei saa nii väga arugi, sest eks nad ole praegu ka pikad. Ronale saatsin siis ka pildi ja Zoe oli küsinud, et miks ma ära lõikasin.

Nimelt ütles ta minu kohta alati Rapunzel ja kui sõbrad külas olid siis tutvustas mind, et mina olengi see pikkade juustega tüdruk ja tahtis, et ma juuksed lahti teeks ja teistele näitaks. Ise lubas ka oma juuksed nii pikaks kasvatada, nii et see tegi kohe meele veidi kurvaks. Loodetavasti see teda ei heidutanud ja jätkab juuste kasvatamist :D

Paar kuud tagasi oli mul sünnipäev mille puhul Jennifer mulle kaardi saatis. Eelmine kuu oli tal endal sünnipäev, ma saatsin siis paki vastu. Kaardile kirjutasin ka Jennifer, talle nimelt ei meeldi kui ta nimi pikalt välja kirjutatakse :D

Jenny saadetud kaardid

Minu pakk - ega siit palju aru pole saada, põhiliselt on kommid. Seal kotikeses on ka lahtised kommid. Lisaks kaks puuderkreemi, mis ta tahtis, et ma talle USAst ostaks. Arvas, et ükskord kui külla tuleb, siis saab kätte, aga ma otsustasin hoopis kingipakki panna + sai ta ka sama sorti vorsti, mis mul USAsse jõudes ära võeti. Ükskord me rääkisime sellest, et muidu vahetusaastale sõites ma lennujaamas ei nutnud, aga kui vorst ära võeti, siis võttis küll silmad märjaks ja siis ta naeris pool päeva selle üle, sellepärast mõtlesin ka talle see vorst saata :D

Mis on meie edaspidised plaanid Jennyga?

Jennyga oleme siiani igapäevaselt edasi rääkinud. Austria noored kasutavad väga palju Whatsapp'i ja tänu Jennyle laadisin ma selle omale juba USAs olles telefoni ja läbi selle me omavahel suhelnud olemegi. Näiteks alles täna saatis ta pildi basseinist ja mina sain kurta, et meil pole siiani suvi alanud.

Järgmine suvi on plaan kas minul talle Austriasse külla sõita või tuleb tema siia. Kindlasti tahan ma, et ta tuleks 2017 aastal toimuvale noorte laulu- ja tantsupeole.
Kuna tegemist on noorte laulu- ja tantsupeoga, siis ma kardan, et see on pole sama võimas kui üldlaulu- ja tantsupidu. Aga pole hullu, ega ta palju kehvem ikka olla ei saa.

Ja loomulikult on meil plaan USAsse ka koos minna. Kui finantsiline seis lubab, siis tahaksime minna 2018 aastal, sest see on ka aasta, mil eelmise aasta freshmen'id kooli lõpetavad. Naljakas mõelda, et peaaegu kõik meie sõbrad olid ainult 14-aastased. Mäletan, et kui esimest korda ujumistüdrukutega kokkusaamine oli, siis arvasin, et paljud on minu vanused, hiljem siis selgus, et alles freshmanid. Aga kui kõik klapib, siis pole muidugi vanus oluline.

Pluss muidugi näeme siis ka Ronat, Franki ja lapsi, kes meid loodetavasti mäletavad.

Seda postitust kirjutades mõtlesin, et siia lõppu oleks tore panna mingi pilt USA sõpradega ja nii ma hakkasin oma albumeid läbi vaatama ja meel läks vahest täitsa kurvaks. Põhiline on jälle muidugi see ujumine - nii toredad mälestused on sellest. Ausõna rohkem sellest ei räägi :D

Nii palju rahvast, mõni ime, et närv sisse tuleb

Pilt mis on juba blogis olnud, aga sobib ka uuesti postitada - sõbrad freshmenid

+ Shelby kes eelmisel pildil fotograafiks oli :D

Järgmine kord tuleb postitus ehk juba JO'st.

Lend koju

Tere-tere jälle, ilusat esimest juunit. Minu lubadus lähipäevil uuesti blogida läks veidi lappama, aga nüüd olen ma siin ja jätkan kust pooleli jäin. Võib-olla ikka on veel peale minu paar inimest, kes siia lugema satuvad.

....

Ameerikast lahkusin 10. märtsi õhtul.

Päev algas sellega, et viisime hostemaga Sophia hostema sõbranna juurde hoida ning ise sõitsime ostukeskusesse, kus me Rona ja lastega kokku saime.
Esmalt läksime Cheesecake Factorysse. Kahjuks oli mul juba teel sinna enesetunne halb ja väga külm oli olla. Kohale jõudes ütlesingi, et peale joogi ei telli mina midagi, süda läks täiesti pahaks kui toidule mõtlesin. Kuid mingi hetk otsustasin, et juustukoogi pean ikka võtma, kasvõi proovin kuna see on ju nii popp koht ja räägitakse alati, et sealsed juustukoogid on parimad. Ütleme nii, et nii hea see ei tundunud, iga ampsuga üritasin ennast veenda, et see on väga hea :D Lõpuks jätsin pool alles, kõik ikka halva enesetunde pärast.

Restoran ise oli väga stiilne ja kaunis

Praegu vaadates tundub küll isuäratav :D

Ise mõtlesin, et see on nagu mingi needus, nii kui Ronaga kokku saan, jään mina haigeks. Jäin ju ka siis haigeks, kui Zoe'l sünnipäev oli.

Kui kõigil kõhud täis said, läksime niisama ostukeskusesse ringi jalutama. Mingit shoppamist sellest küll välja ei tulnud, ma tahtsin ainult istuda, sest nii paha oli olla.
Pärast autosse minnes tõi Rona mulle veel 2 antibiootikumi tabletti ja sõit lennujaama võiski alata.

Viimane pilt Zoe'ga

Lennujaama jõudes ajasime paberid korda, sain oma piletid ja maksin lisakohvri eest. Veidi istusime Rona ja lastega ja siis oligi juba aeg minna. Hostema tuli veel minuga kaasa, kartis, et eksin ära. Nii kurb oli seljataha vaadata kui Rona ja lapsed ära kõndisid. Järgmine kord kui neid näen on nad juba nii suured.

Selliste kohvritega ma siis saabusin

USA-Saksamaa lend läks ebamugavustele vaatamata päris kiiresti. Ma olin nagu omas mullis, nimelt möödus see mul magades ja WC's oksendamas käies. Sellest vist ei hakka kirjutama, mitu korda jms aga päris palju :D
Kahjuks ei istunud ma keskmises reas, seal olid ju nimelt 3 kohalised istmed ja inimesed said seal hästi magatud, mina pidin läbi ajama 2 kohalisega ja mitu korda ajas see üles kui jalg või käsi ära suri. Istudes magamine ei tulnud kõne allagi, selle jaoks oli liiga paha olla. Oeh, oli ilus 9h lend.

Ühe pildi jõudsin lennu ajal ikka teha ka :D

Hostema tahtis, et mulle Saksamaale saabudes ka mingid töötajad appi tuleks, et ma ära ei eksiks, aga sellest ma keeldusin. Alguses kohale jõudes oli küll selline tunne, et võib-olla poleks abi paha teinud. Alguses istusin toolile maha, seejärel hakkasin oma kohvritega kõndima. Polnud midagi hullu, kõik sildid on ju üleval ja näed kuhu kõndima pead. Õnneks ei olnud mul kiire ka, sest tegelikult kõndisin vist küll ühest hoone otsast teise.

Ma ei teagi kas see on tavaline, aga ühes kontrollpunktis lasti ainult Eurooplasi edasi ja kõik teised pidid ootama jääma. Sama oli ka passikontrollis. Loodetavasti pole see ikka tavaline, sest inimesed võivad ju protestima hakata.

Oma väravasse jõudes kuulsin juba kuidas mees ja naine rääkisid omavahel eesti keeles Indias söödud banaanidest, mis pidid seal ikka palju paremad olema kui meil. Siis oli kohe kindel tunne, et olen õiges kohas.

Lennujaama jõudsin ma hommikul vara, kui ma ei eksi, siis juba 6 või 7 kohaliku aja järgi. Poleks elusees arvanud, et ma lennujaamas üksinda olles magada saan, aga täpselt seda ma tegin. Oma väikse käsipagasi kohvri panin pingi alla, läpaka koti pea alla ja nii ma magasin vahelduva eduga 10'ni välja.

Siis oli enesetunne juba päris okei ja telefon vajas laadimist. Nii ma siis istusin tooliga laadimisputka ees ja lugesin Meijerist ostetud raamatut ''13 reasons why''. Seda raamatut poes nähes tuli meelde, et Keiti kunagi mainis, et see on hea raamat ja nii ma teadsin, et selle ma ka ostan. Raamatu ostsingi ekstra lennu ajaks.

Nii ma seal istusin, minu kõrvale tulid veel üks mees ja üks naine. Naine luges Minu sarjast mingit rohelist värvi raamatut :D Tema kindlasti ei teadnud, et ma ka eestlane olen. (Pilt on mitte palju ütlev, sest tegin selle kiiruga ja mitte üldse mõttega blogis kasutada)

Mingi hetk ilmus sinna taha ekraanidele minu lend ja näha sõna Tallinn.. see oli tore, samas hirmuäratav

Lennukis istus minu kõrval kaks meest. Oma kovrit ülesse laekasse toppides pidin ma alguses ühe koti eest ära võtma, selgus, et see oli tolle noormehe oma. Nii kui ma selle alla võtsin, võttis ta selle oma kätte. Mina siis loomulikult hakkasin seletama inglise keeles, et ma saan selle tagasi panna jms.

Pärast poole oli ka millegipärast vaja paar sõna vahetada ja loomulikult ma rääkisin inglise keeles. Lennu lõpus kui püsti tõusime hakkas meie taga olev mees temaga rääkima ja muidugi eesti keeles. Veidi loll tunne oli küll :D Veider kuidas inimene muutub, sest tavaliselt räägin ma pigem alati eesti keeles, eeldades, et ehk on eestlane ja vot kui siis aru ei saa, proovin teises keeles. Tol hetkel tuli inglise keel aga automaatselt.

Tallinna lennujaama jõudes pidin päris kaua oma kohvreid ootama. Lõpuks need ka ikka saabusid. Lennujaama olid mulle vastu tulnud ema, vanaema ja tädi. Emps oli mulle eesti lipuvärvidega kommidest kaelakee ja  ''Tere tulemast koju'' sildi ka valmistanud, väga uhke nägi välja! :)

Õue astudes oli imelik tunne, õhk oli väga mõnus seda ma mäletan :D Enam ei teagi, mis teistsugust oli, aga parem igatahes tundus. Auto tundus veidi väiksem, kõik muu oli nagu sama. Vahet pole kaua sa ära oled, kõik on sama. Okei, Ülemiste oli suurem :D

Juba ammu oli mul plaan, et nii kui USAst tulen, siis lähme otse Räägu burksi sööma. Nii tegimegi, seal ootas meid juba Kristi Ukuga. Pärast tuli Merli ka Jan-Frediga. 

Tellisin loomulikult oma vana hea topelt rääguburgeri, millest poole vähemalt alles jätsin. Aga hea, et üldse sõin, sest alguses olin küll kurb ja mõtlesin, et ma ju ei suuda üldse midagi süüa :D

Kristi tõi mulle kohukesi!!!

Igakordne traditsioon - teeme oma burksidest pildid

Rohkem pilte mul Räägust panna pole kui Kristi valmistatud kollaaž - põhiliselt minust :D

Peale Räägu käisime veel korraks Ülemistest läbi ja oligi kõik - kojusõit.

Kellelegi teisele ma ei rääkinud, et varem koju tulen. Järgmine päev läksin kooli. Kõigepealt üllatasin Marleeni, lasin administraatoril ta klassist välja kutsuda. Tema nägu ja reageerimine oli seda vaikimist väärt.

Mõlemad triibulised ja väga asjalikkude nägudega

Miks ma varem koju tulin?

Hei-hei, mul pole aimugi kuidas seda postitust alustada.

Varsti saab juba 2 kuud kui olen tagasi kodus olnud. Olen seda blogisse kirjutamist kogu aeg aina edasi lükanud.
Lihtsalt pean mainima, et iga teine inimene kes mind Eestis nägi, küsis millal ma tagasi lähen. Ise poleks selle peale tulnudki, et sedasi mõelda võib :D

Miks tulin?

Ma olen nii paljude eelnevate võpide blogisid lugenud ja seal pole õpilased tavaliselt kirjutanud, miks peret vahetati jne, aga mina arvan, et veidikene võib ju ikka aimu anda asjadest so here we go.

Ütleme nii, et lõpuks oli asi nii hull, et hostema ei lubanud mul Ronaga enam kokku saada ja süüdistas mind selles, et Rona temaga ei räägi ja et ma olen tema kohta midagi talle kokku valetanud. Tegelikult olid asjalood nii, et hostema ei tahtnud mind pikalt Rona juurde lasta ja kui siis ükskord oli nii lahke, siis tahtis R käest täpset päevaplaani saada. R oli loomulikult šokeeritud ja otsustas asja üldse katki jätta. Kui Jenny veel USAs oli, siis ma ju põhimõtteliselt elasin 2 nädalat nende juures ja hostema ei kirjutanud mulle kordagi, rääkimata siis mingist päevaplaanist..

Loomulikult ei ööbinud ma ka oma tugiisiku juures niisama. Ma tahtsin oma pere juurest lihtsalt ära saada pärast seda päeva mil hostema mu ostukeskusesse sõidutas ja terve tee mu peale karjus ja kõiges milles vähegi võimalik süüdistas. Mis kõige tobedam, mulle tundus, et kõik hakkab paremuse poole minema, ju siis hostema hoidis kõike endasse ja lõpuks plahvatas. See oli kõige halvem päev üldse, ostukeskuses ootas mind Rona lastega ja ma ei suutnud alguses üldse rääkidagi.
Uskumatu kuidas arvamus ühest inimesest muutuda võib ja kui paljusid asju sa enne ei tea kui alles inimesega koos elad.

Hostema suutis kuidagi YFU töötajat veenda nii, et ta keelas igasuguse kohtumise R perega ära. Vähemalt oli tugiisik minu poolt, aga see ei muutnud olukorda, sest tema on ju kõigest vabatahtlik. Lõpuks oligi mul selline peaga vastu seina jooksmise tunne ja ma ei näinud muud väljapääsu kui ära tulla. Hostpere oli veendunud, et mul on lihtsalt koduigatsus. Eks lõpuks see ju tekkiski kui kusagile minna ei lastud ja hostperes elamine oli pärast sellist juhtumit välistatud. (Täitsa lõpp kui kaua ma sõna ''välistatud'' mõtlesin, viimasel hetkel sain aru, et sõna väljastatud pole ikka ka see päris õige :D)

Aga mis kõige imelikum, ma ei ole nende peale enam üldse pahane. Enne äratulekut rääkisime nagu polekski midagi halvasti, ju siis teadmine, et ma ära lähen tegi asja lihtsamaks ja paremini talutavamaks. Hostisa küll lisas mind paar päeva enne koju tulekut veel hostema Skype ja seda pean küll tõdema, et peale vastamist kuidas mu lend oli, kustutasin ma nad sealt ära. Ma lihtsalt ei suudaks nendega rääkida, vähemalt mitte praegu.

Ronale olen ma väga tänulik. Poleks osanud arvatagi kui oluliseks ta mulle saab. Iga kord kui mul oli halb või hea tuju, sain talle kirjutada ja rääkida.

Koolis ei tekkinud ka ühtegi head sõpra, eks ka see oli jama. Eelmises koolis oli ainult paar võp'i ja nii tore oli ESL naise juures koos õppimas käia ja juttu rääkida. Seal olid ka sellised õpilased, kes on mujalt riigist USAsse kolinud.

Minu arvates olid uue kooli võpid kuidagi ükskõiksed või siis just mega sõbralikud kuid pealiskaudsed, ehk ma ei leidnud nendega mingit klappi ja olin pigem vaatleja rollis. Aga veel uuest koolist rääkides, siis kahjuks oli just selline aeg, et sügishooaja trennid juba käisid ja kevadhooajani oli veel kõvasti aega, seega ei saanud ka ühegi tiimiga liituda.
Tänu sellele võin tõdeda, et vana kool oli/on mulle kindlasti südamelähedasem.

Üks tüdruk tegelikult uuest koolist nagu oli, kellega veidi rohkem rääkisin - Emily, talle andsin Aeropostale -30% kupongi ka oma viimasel koolipäeval, sest see hakkas kehtima paar päeva pärast minu lahkumist - ülioluline fakt. :D (praegu tahaks shoppama minna Briarwood Mall'i) Tal on kaksikvend ka ja nad on Jaapanist pärit, 3 või 4 aastat tagasi kolisid isa töö pärast USAsse. See on väga tavaline nähtus. Miks ma seda kõike kirjutan? Nimelt nad kolivad suvel perega tagasi Jaapanisse ja mul oli nende üle lihtsalt nii hea meel. Nad ise ootavad ka seda väga.

Lugesin oma teksti läbi, võibolla veidi ligadi logadi on ja võiks ju põhjalikumalt seletada, aga tuleks ikka täielik romaan kui hakkaks rääkima pisiasjadest, miks elu peres ei klappinud.

Tänaseks lõpetan. Loodetavasti lähipäevil kirjutan lõpuks ka oma teekonnast koju, edasistest plaanidest ja panen paar pilti!

Kodus olla on hea, aga neid nunnusid igatsen küll päris palju :)

Viimased nädalad

Veel veebruari kuus käisin ostukeskuses poodlemas kus sain Rona ja tema perega ka kokku. Ega väga midagi ei mäletagi sellest - oma selfie pulga sain kätte ning lisaks saime mõlemad Ronaga omale Macy'st joped :)

Kokanduse tunnis ei küpsetanud pikka aega mitte midagi, ainult mingeid pabereid täitsime, aga kui hoo sisse saime, siis enam pidama polegi saanud :D
Alustasime chocolate chip küpsistega, järgmine tund tegime fortune küpsiseid, seejärel šokolaadimuffineid ning kõige viimasena tegime sõõrikuid.

Meie fortune küpsised mis maitsesid nagu tainas :D

Selline on siis söökla sisse astudes

Ning seal paremal on meie ''klass''

Süüa teeme köögis, kus kokad ka süüa teevad. Tööruumi küll ei jaga, aga seal samas kõrval tegutsevad

Paremale jäävad tegelikult ka ahjud

Meijeris olen ka paar korda nüüd üksi käinud. See, et Starbucks seal on.. ma ei teagi, kas see on hea või halb. Iga kord kui oma caramel frappuccinot tellin, siis oma lohutuseks mõtlen, et varsti ju enam niikuinii seda juua ei saa iga kord kui isu tuleb.

Üks töötaja koonerdab vahukoorega :D Tavaliselt piirdun ikka väiksega aga tol päeval olin näljane

Poiss minu kokandusklassist oli lehes - tal on 24. veebruaril sünnipäev ka muideks

Esimese tunni koridoris on sellised joonistused

Saksa keel - ma ei mäleta miks ma sellise pildi tegin

Paar päeva tagasi käisin oma tugiisiku juures, jäin kaheks ööks. Tal on 17-aastane poeg, esimesel päeval läksime kohe tema sõbra ja ühe teise vahetusõpilasega välja. Vahetusõpilase nägu oli mulle tuttav kõige esimesest orientatsioonist.

Teisel päeval käisin tugiisikuga kusagil kontserdimajas temaga näidendiproovis kaasas.

Minu toakene

Tucker - üliülim koer lihtsalt, ei haugu üldse ega midagi 

See naine ongi minu tugiisik - pole küll palju näha :D

Koolis tegime eile paar pilti...

Ma olen nagu lubjakivi

Mina-Radhe( loe: Radi) ja Akari(loe:Akaari)

Ootamatu pilt, Saif (loe: Sef). Ta tegi muidugi mulle tagasi ja tegi ka minust ootamatult pilti, loodetavasti tema seda kusagil ei avalda :D Tal on muidu väga kena naeratus.

Eile peale kooli käisime hostema ja Sophiaga ostukeskuses. Raiskasin lõpuks oma Pinkberry 5$ kupongi ära, ehk siis maksin 5$ aga kuni 10$ eest sain jogurtit. Ma siis võtsin kõige suurema potsikuga ja midagi 8$ läks.

See oli ikka haigelt suur potsik, ise ka imestasin, et kõik ära sõin

Täna õhtul käisime hostperega Max & Erma's söömas. Väga hea söök oli, aga liiga palju.. hostisaga tellisime sama toidu ning mõlemad võtsime veel kana koju kaasa. Free refills on lihtsalt nii hea, täna mõtlesin, et seda jään kindlasti söögikohtade poole pealt igatsema.

Pidas valvet :D Pisike aga haugub nagu hiiglane, ükski võõras ei arvaks, et selline pisike võib nii kõva häält teha