23-25.10.14 Ujumine, Kõrvits & Halloween party

23.10.14

Valitsuse tunnis on üks tüdruk, kes on nii tüütu. Iga tund küsib ta minult midagi. Alguses küsis, kas mul on pastakat. Järgmine päev küsis, kas mul on krõpsu, ühte teatud sorti, mida kõik siin armastavad. Ülejärgmine päev, kas mul on midagi juua. Reedel küsis, kas mul on 25- sendist. Kui mul olekski neid ülikangeid krõpse või juua, siis ma sööks ise ja ei jagaks neid võhivõõraga..

Inglise keeles olime arvutiklassis ja nägin aknast, kui koori õpetaja mööda kõndis. Lehvitasin siis talle ja ta tuli ja kutsus mu oma klassi kaasa, et esinemisriideid proovida. Sain siis omale koju kleidikese. See on selline maani must kleit, mitte midagi vaimustavat, aga käib kah.

Nüüd väga random fakt, mida ma isegi ei tea, miks teiega jagan. Peale söömist lähen ma alati wc'sse, mitte sellepärast, et mul põis ei kannataks või midagi. Ma lihtsalt avastasin, et seal kabiinides laseb mul Facebooki minna ja tavaliselt ma siis vastan inimestele, kes mulle midagi postkasti on kirjutanud. Viimane kord pidin kuulama, kuidas üks tüdruk jõululaule laulis, ta ilmselt arvas, et on üksi, kuna ma ju seisan vaikselt kabiinis. Mis kõige kurvem, ma ei saa sealt kabiinist välja ka minna, sest siis on kohe see nett läinud.

Koolis pole ma viimased päevad ise oma kappi lahti saanud ja olen pidanud abi küsima. Kusjuures ei ole ka nemad lahti saanud. Viimastel päevadel on alati üks poiss mööda jalutanud, kes sööklas minuga samas lauas istub, ja tema saab kohe esimese korraga lahti. Ma ei tea, kuidas see võimalik on :D

Kell neli pidime kogunema kooli, et ujumisvõistlustele sõita. Tegelikult oli buss tellitud veerand viieks. Treener on lihtsalt kaval, ta teadis, et kõik ei jõuaks muidu õigeks ajaks kohale. Ega ma ise ka olen juba sellega harjunud, et kusagile õigeks ajaks ei jõuta ja näiteks ei muretsenud, kui täpselt kell neli kooli parklasse sisse keerasime.

Veerand viis siis oli buss kohal, istusime sisse ja hakkasime sõitma. Parklast olime küll juba väljas, aga päris maanteele veel jõudnud polnud, kui treener teatas, et see on vale buss. Selgus, et see oli võrkpallurite buss, ega siis midagi, läksime kooli tagasi. Kooli sisse jõudes karjus meie treener võrkpalluritele, et nende buss on kohal :D
Päris tore oleks ju olnud, kui oleks kooli kohale jõudnud ja avastanud, et näiteks polegi koolis basseini, aga on võrkpallurid.

Võistlused toimusid Garden City High Schoolis - meie koolist nii umber 30 minuti kaugusel. See oli meie viimane võõrsil võistlus. Nüüd on jäänud ainult meie koolis toimuvad võistlused.
Võistluste vahepeal tutvustati teise kooli võistkonna viimast klassi, igaüks sai eraldi rääkida paar sõna ja lõpuks ujusid põlvikute ja ujumisrõngastega võidu. Nagu lihtsalt oma lõbuks, selline väike tseremoonia. Meie kooli seniorid mainiti samuti ära, ehk sain ka püsti tõusta.

Selle kooli ujula oli muideks kohutav. Basseini põhjas olid augud, paljudes kohtades olid kivid ära. Lisaks mingid suured karvatuustakud igalpool üle basseini põhja. Väga vastik oli sellises vees ujuda.

Ujumine läks aga sellele vaatamata suurepäraselt, võib-olla polnudki eelmiste võistluste aeg nii vale.
Minu 50m aeg oli seekord 36:30. Hooaega alustades oli midagi 40'ga, ehk aina paremaks läheb.
Kindlasti oli seekord eeliseks ka see, et kõik pidid alustama veest. Teate ju ikka seda tunnet, kui teate, et teil on teatud eeliseid paremini õnnestumiseks ja siis lihtsalt saate kusagilt seda jõudu juurde.

Ma olevat lõpetanud esimese või teisena, üks tüdruk minu ujumistiimist vähemalt väitis nii. Nimelt seal polnud isegi seda tahvlit, kus aegu saaks näha.

Ega see kool nüüd nii hull ka polnud ja ma pole tavaliselt mingi viriseja, aga seal olles ma küll mõtlesin, et nad oleks ju võinud võistlused meie koolis korraldada. Shelby arvas, et vist peab olema teatud arv neid võõrsil võistlusi.

Söök korvas aga kõik ebamugavused, jälle saime lisaks kõigele muule ka pizzat.

Kuna stardiplokke pole ja basseinis on vesi mõlemas otsas sama kõrge, siis tagaplaanil on näha ühte ruudu kujulist basseini, mis on ekstra sukeldumiseks mõeldud

Tavaliselt on meie peatreener vaikne ja tagasihoidlik, ehk väga naljakas oli näha teda kätega vehkimas (mees oranzis)

24.10.14

Peale tunde käisime Jennyga oma kooli nõustaja juures, kelle käest klubide kohta küsisime. Liitusin craft clubiga, pidid meisterdama igasugu põnevaid asju. Kokkusaamised on igal esmaspäeval.

Kolme paiku jõudis Jenny hostema kooli ette ja läksime Jenny juurde. Hakkasime kõrvitsaid puhastama, vahepeal sõime friikartuleid ja siis lõpetasime töö.

Kui valmis saime, siis tuli Jenny hostisa ka koju ja hostema tegi õhtusöögi. Seejärel jälle sõime ja läksime hostema ja Jennyga ''Dollar Tree'' poodi, ehk siis pood, kus kõik asjad maksid ainult 1$.

Sealt läksime edasi Frosty Boy'sse, see pannakse juba järgmine nädal kinni. Kuna see on väga väike putka ja ainult väljas on istumiskohad, aga keegi ei taha ju talvel väljas külmetada jäätisega.

Peale seda käisime pangaautomaadis, kus Jenny üritas raha välja võtta.

Koju tulles proovisin oma Minnie Mouse särgile valgeid täppe teha, aga värv oli väga vale, imendus pluusi sisse ja seega läksime hostemaga Walmarti uue särgi ja värvi järgi.

Kõik 1$ pood

25.10.14

Hommikul kell 8:00 läksin ujuma. Poole trenni pealt hakkasime kõik ujujad ainult ühel rajal kukerpalle harjutama mingite suurte võistluste jaoks. Need toimuvad vist ülejärgmine nädal ja kaks või kolm päeva. Esimesel päeval on kõigil võimalus võistelda ja järgmistel päevadel siis tublimad, kes edasi pääsevad. See toimub meie kooli ujulas no teades teiste koolide ujulaid, siis ma ei imesta ka.

Natuke enne trenni lõppu tegime ujujatele juba traditsioonilist asja. Treener viskas pisikesed kõrvitsad vette ja meie pidime ükshaaval sukeldujate plokilt alla hüppama ja kätte saama ühe kõrvitsatest. Iga kõrvitsa all oli number, mille treenerile pidid ütlema ja tema ütles ühe ujuja nime.

Ja nüüd peab igaüks tegema sellele inimesele, kelle nime ta sai, plakati. Sellise suure uhke sädeleva jne. 

Ma usun, et me paneme need kõik siis ujulasse seinale, kui need suured võistlused toimuvad.

See on ikka väga oluline võistlus. Treener üritas meid vaimselt selleks valmis panna ja ergutada. Rääkis lugusid 1983. aastast, kuidas Belleville mega heal tasemel koolile pähe tegi tänu heale treenerile ja tema kavalusele. Järgmine trenn lubas veel rääkida.

Lisaks mainis, et kõik võtavad enne võistlusi natukene mingit jampsi sisse omale. Ma arvan, et ma jätan selle teistele. Ma tõesti ei soovi mingit ebaseaduslikku jura omale sisse süüa selleks üheks võistluseks. Niikuinii teisele päevale ma võistlema ei pääse, sest ma pole nii heal tasemel.

Peale trenni tulin koju, kell 16:00 läksin Jenny juurde Halloweeni peole. Pidu lühidalt kokkuvõttes - süüa sai palju ja väiksed lapsed jooksid mööda maja ringi, karjusid nagu hullud.
Üks huvitav fakt - kõik pidulised olid sakslased. Rona on ju ise ka Saksamaalt pärit, aga ma ei teagi, kus ta nende kõigiga tutvunud on.

Hiljem kui ainult Adelheid oma lapsega oli jäänud, siis rääkisime köögis niisama juttu ja loomulikult sõime.
Peale seitset, kui kõik külalised lahkunud olid ja Rona lapsi magama pani, hakkasime Jenny ja ta hostigaga White House Down'i vaatama. Kui keegi seda veel näinud pole, siis mina soovitan väga. Natuke enne lõppu jõudis mu hostema mulle järgi. Ta tuli ühelt peolt ja hostvend ei olnud ka veel kodus, seega pidid hostema talle ka veel järgi minema. Õnneks tõi ta enne minu koju ja neil oli see sama film ka oma telekas, seega sain filmi rahulikult lõpuni vaadata.

Mina seisan kohe treeneri kõrval oma ilusate roosade retuusidega

Ta oli nii nunnu