Ulla-Riin Ameerikas: Homecomingu nädal

29.09.14

Hommikune ujumine ei olnud kõige hullem, peale ujumist, enne riietusruumi minekut jagas treener meile medalid eelmistelt võistlustelt. Pilt on ka allpool ja need medalid meenutavad pigem neid sõjaväe jubinaid. Kui pilti näete, siis saate aru mis ma mõtlen. Ma ei teagi, mis eesmärgil neid sõjaväes kasutatakse või olen mina peast veidi soe, et sõjavägi nendega meenub?! :D

Riietumisstiil oli selline, et freshmanid pidid kandma kollast, sophmored rohelist, juniorid sinist ja seniorid punast. Mul midagi punast polnud, aga kandsin lillakas-punast pluusi.

Koolis oli tore, kooritunnis oli meil selline ülesanne, et pidime gruppides ühe tuntud laulu sõnu muutma, viis jäi samaks. Meie lugu oli ''Under the sea'' mille meie muutsime ''Under the lake'' - Belleville asub järve ääres, got it?! Ma olin koos kahe tüdrukuga ja üks tüdruk meenutab mulle näost kogu aeg Nora Helenat, natukene tumedam versioon temast :D Silmad just.

Mäletan nii hästi, kui esimest korda teda nägin. Kõige esimeses tunnis teda polnud, järgmisel päeval tuli ja tal oli/on selline tõsine nägu ''olen täiskasvanud, vihkan lapsikuid noori''. Oma pead/lõuga hoiab ka natukene rohkem üleval ja no siis jäi kohe selline mulje.

Igatahes, seda ülesannet tegime kaks päeva ja kuna meie kolmekesi läksime läpakast seda originaallaulu koridori kuulama, siis saime rahulikult juttu rääkida. Teda huvitas väga, kust ma tulen, kas Ameerikas meeldib jne. Ühesõnaga hoopis teine arvamus on mul nüüd temast, esmamulje võib olla petlik - jätke see endale meelde.

Peale kooli oli loomulikult ujumine. Mulle nii meeldis kuigi ma olin suhteliselt läbi omadega kogu aeg. Proovisime igatemoodi, et vähem hingaks pikkust ujudes. Näiteks, et ühest kollasest joonest teiseni ei tohtinud hingata või siis lihtsalt, et 4 korda võid 50m ujudes kokku hingata jne. Ma muidugi paljusid asju ei suutnud, aga tore oli ikka. Meid oli vähem ka millegipärast seekord ja treener lasi poole 5 paiku ära, aga enne pidime 700m ujuma, millest mina jõudsin ujuda 400m, aga kuna n.ö profimad said juba basseinist ära minna, siis võisime meie ka minna. Mul pole kunagi ujumisest lihased valutanud välja arvatud üks kord kui selili ujusin, aga nüüd tunnen, kuidas jalalihased on valusad.
Koju sain tänu sellele, et trenn varem lõppes jälle Jenny hostigaga. Ta hostisa ütles, et päris julm, 12h veetsime koolis. Nii veider, sest ma just eelmine päev ka mõtlesin sellele.

Hetkeseis, valitsus on nii halb viimase testi pärast, kus ma bingot mängisin

Saime valged T-särgid kätte

30.09.14

Teemaks oli ''mugav'' aga mitte pidzaama. Mina kandsin näiteks retuuse ja YFU pusa.

Tol päeval jätsin ujumise vahele, sest oli nohu ja ka köha hakkas ennast aina rohkem ilmutama. Enne muidugi küsisin treenerilt luba ja andsin talle teada. Koju tulles mõistsin, et oli õige tegu, sest pea valutas ja tulitas nagu alati kui haige olen. Külm oli ka, aga söögiisu oli alles mis tähendas, et täitsa haige olla ei saa.

Siin on mega palju oravaid

1.10.14

Riietusstiil oli oma klassi särk?! Näiteks Senioritel oli selja peal kirjas Sen1or5 ja number 1 ja 5 olid teist värvi, ehk andis mõista, et lõpetavad 2015 aastal. Junioritel ehk 11-ndikkudel oli selja peal ''Class of MMXVI'' Koolist sai neid särke osta, aga kuna mul sularaha nii palju polnud, siis ma ei hakanud ostma. Ma ei teagi kas ma olen selle pärast kurb või mitte. Vist mitte, sest niikuinii tulevikus pole mul seda kusagil kanda.

Inglise keele tunni ajal käisime aulas. Me jõudsime sinna siis, kui üks inimene juba laval oli. Aga tundus, et 12ndikud tegid esitlusi. Minu jaoks tundus sarnane Eesti uurimustööde esitlusega. Päris põnevad teemad olid mõned.

Üks tüdruk oli nii veider, esiteks ei osanud ta üldse lugeda, siis ei saanud aru kas ta tahaks pigem nutta või naerda ja lisaks ei seisnud tal jalad/käed üldse paigal. Nagu ussike väänles seal. Istusin oma klassi tüdrukute kõrval ja siis üks tüdruk kes üldse naljakaid kommentaare jagas kogu aeg, ütles, et ta on raudselt pilves ja palju muid kommentaare. Tol hetkel ajas see nii naerma, sest ta ütles neid sellise naljaka häälega ja väga õigetel aegadel jne.

Üldiselt võin öelda, et Eesti noortel on parem esinemisoskus. Ainult üks poiss oli selline vaba ja jutt jooksis. Kõik teised olid sellised, et tammusid edasi-tagasi, vaikselt pobisesid ja kõige rohkem üllatas, et nad ei osanud maha lugeda. Võib-olla ei harjuta piisavalt.

Saksa keeles istub minu kõrval üks tüdruk, ta nimi on vist Katharina?! Mitte otseselt minu kõrval, sest seal on üksikud lauad. Kahe inimese laud on ainult kriminalistika tunnis, kus ma Jennyga istun. Aga meie laudade vahe on võibolla isegi vähem, kui pool meetrit. Miks ma nii täpselt pean kõike kirjeldama?! Jõudsin oma jutuga laudadeni välja...

Igatahes ta on Freshman ehk Eesti mõistes 9-ndik. Teen korra tagasipõike septembrisse, kui kool algas. Esimesel päeval istusid kõik sinna kuhu tahtsid, järgmisel päeval jõudsin mina kõige varem kooli ja õpetaja ütles siis mulle juba ära kuhu ta mind istuma pani.

Eelmisel päeval oli tema seal istunud ja juba tol päeval tundus ta mulle selline ülbe pubekas. Igatahes kui ta siis klassi tuli, siis loomulikult pidi ta mujale istuma. See oli enne tunni algust, ehk õpetaja teistele ei rääkinud kohtade muutusest veel midagi. Mingi hetk vaatasin talle otsa ja siis ta ütles mulle midagi. Ma ei saanud aru mida, palusin korrata, aga ikka ei saanud aru/ ei kuulnud. Igatahes nägu tal just rõõmus polnud seega olin kindel, et ta kindlasti vihkab mind :D

Aga sellest hetkest peale kui ta minu kõrval istub, olen oma arvamust temast pidanud muutma. Kui õpetaja mingi tööülesande annab, siis alati näiteks oigame koos. Loomulikult pole ma temaga suuri jutte maha pidanud, aga praeguseni on küll väga hea mulje jäänud. Kuni tolle päevani olen sööklas üldiselt istunud Cole'ga, ta on see poiss minu valitsuse klassist kes on Eestis käinud, Jacobi sõber. Seal lauas on päris okei olnud, väga palju rahvast, enamus poisid.

Aga juba paar korda olen tähele pannud, et see sama tüdruk saksa keele klassist on ka samal ajal sööklas söömas. Täna siis kõndis ta täpselt minu ees sööklasse, mul oli 10sek aega otsustada kas puudutan ta õlga või mitte. Otsustasin juba, et okei, ei hakka aga viimasel hetkel ikka puudutasin. Küsisin siis, et kas võin tema lauda istuma minna, ta muidugi ei osanud seda vist oodata. Eestis poleks ma elusees midagi sellist teinud, aga siin lihtsalt peabki oma mugavusstsoonist välja astuma kui midagi saavutada tahad.

Ta oli muidugi lahkelt nõus ja kui maha istusin, et sööma hakata, puudutas mind järsku keegi õlast, Jenny. Tal on tavaliselt C lõuna, (mul on A) aga täna oli tal millegipärast muudatused ja ta tuli siis küsima, et kas võib meie lauda istuda.

Praegu tundub see laudkond okei, natukene võibolla annab tunda, et on nooremad. Aga tore oli, küsisid meilt küsimusi kuna mõlemad ju vahetusõpilased. Katharina sai alles siis teada, et ma vahetusõpilane :D Ütles, et aktsent on mul küll, aga ei arvanud, et ma väljaspoolt Ameerikat tulen.

Süüa ostsin jälle selle sama naise käest, kes ükskord mu aktsendist nii sillas oli. Ütlesin oma tellimuse: ''chicken patty..'' ja juba selle peale ütles ta teisele naisele ''so pretty accent''. Minu jaoks nii naljakas, ütlen, et üks kanaburger ja juba on inimene nii vaimustuses :D

Koori tunnis esitasime tol päeval seda laulu millel meloodia jäi samaks, aga sõnad pidime ära muutma. Kõik pidid näoga klassi ees oma laule esitama ja ma jäin ellu. Siin on ikka 99% inimestest minust palju lühemad. Klassi ees ka mina seisin keskel ja tundsin ennast nagu kirikutorn kahe lühikese tüdruku kõrval.

Natukene peale seda kui meie oma laulu ära saime esitatud läks elekter ära. Koridoris siiski tuled põlesid ja nii me siis istusime pimedas klassiruumis natukene aega. Kuna orkestriklass on kooriklassiga samas koridoris, siis kuulsime kuidas õpilased seal pille mängisid. Mulle nii meeldis, täiega mõnus rütm, pimedas klassiruumis mõjus see veel paremini. Nad väga heal tasemel, hea, et neid jalgpallimängudel näha saab.

Tol päeval oli üldse elektriga mingi jama, ujumas olles läks ka mitu korda ujula pimedaks. Ujuda oli sel päeval nii raske, sest nohuga tekib mul nii ruttu selline tunne, et ma lämbun ära. Ei saa piisavalt õhku ja tervis on palju nõrgem.

2.10.14

Riietusstiiliks oli ükskõik missugune loom.

Koolipäev oli hea, midagi erilist ei meenu. Esimeses tunnis Katharina küsis, kas lõunal istun jälle nende lauda. Ütlesin, et jah ja selle peale palus ta vabandust eelmise päeva pärast kui üks tüdruk sealt lauast suhteliselt lolle küsimusi küsis. No näiteks küsis ta, et kas meie koduloomad koerad ja kassid on metsikud või rahulikud nagu neil. See on lihtsalt tobe küsimus, kust üldse sellise küsimuse peale tullakse?

Peale kooli Skypesin natukene empsiga, aitasin tal mu Yearbook ära tellida ja selle eest tasuda. Kuni 3.nda oktoobrini oli soodushind - saime hakkama.

Ujumistrenn jäi ära, sest meie koolis toimusid ujumisvõistlused.
Kuna mul on nohu ja köha, siis panin küll dressid selga aga trikood kohe alla ei pannud. Kui siis treener ka ujulasse jõudis, küsisin temalt, et kas võin vahele jätta selle võistluse ja ta lubaski. Vahetusõpilastega on ta küll väga tore :D

Minu õhtu möödus siis teisi ergutades. Mul polnud üldse igav, palju rääkisime Jennyga ja ergutasingi kõiki. Mäletan oma esimest võistlust ja kuidas ma vaatasin teisi ergutamas ja karjumas ''go, go'' endal käis peast läbi mõte, et ma ei julge küll kunagi niimoodi karjuda. Aga nüüd olen nagu hoopis teine inimene, röögin täiest kõrist alati kaasa :D

Tuli üks naljakas juhtum ka meelde, mis väärib mainimist. Nimelt ergutasime siis paari tüdrukuga ujujaid ja Amber küsis minult, et kes see on? (viitas ühele tüdrukule, kes lõpetas just ujumise) Ma siis ütlesin ''That's Hope'' Amber selle peale ''Oh, Faith. Well, it's like the same thing so it doesn't matter'' Appi kuidas me naersime. Sest jah, hope tähendab lootust ja faith usku, mida võib samaks tõlgendada küll. Eks ma sellepärast arvasingi, et ta nimi on Hope, ju mu aju siis kuidagi salvestas selle.

Jenny tõi võistlustele kaasa lipsu, mille ta ise meisterdas, et ma järgmine päev koolis kanda saaks - kui armas :) Ta tegi endale samasuguse. Pildil tundub see oranz kuidagi kollakas

3.10.14

Tegelikult on meil koolis iga reede musta-oranzi päev ehk koolivärvid. Loomulikult pole see kohustuslik. Sel nädalal oli siis ka musta-oranzi päev aga kõik pingutasid lihtsalt 100x rohkem.

Hommikune ujumine oli väga hea, nohu ja köha vahepeal andis ikka tunda, pidin tihedamini hingama. Muidu midagi halba ei mäleta, kindlasti sellepärast, et vees hakkas kiiresti soe mis on harv juhus.

Iga päev algab sellega, et peale kella, mis on siin ühed kohutavad pininad, hakkab üks õpilastest kõlaritesse nö uudiseid rääkima. Viimasel ajal on ta seda koos ühe teise tüdrukuga teinud.
Enne seda loeb ta seda truuduse tõotamist, kõik siis tõusevad klassis püsti, käsi rinnal ja pilk lipul loetakse koos temaga kaasa. Esimesel koolipäeval tõusimegi kõik püsti, aga siis õpetaja ütles, et see tõuseb kes tahab ja nüüd ei tõuse vähemalt meie klassis küll keegi.
Iga hommik:

I pledge allegiance to the Flag of the United States of America,

and to the Republic for which it stands,

one Nation under God,

indivisible,

with liberty and justice for all.

Igatahes alustab see neiu oma juttu alati ''GUUUUUUUUUUUUUUUUUUD morning BHS!'' Ja see ajab mind juba praegu oksele, sest lihtsalt see kuidas ta seda sõna ''good'' ütleb.. ta venitab seda nii pikalt ja siis aina kõrgemaks läheb hääletoon ja ma lihtsalt ei kannata seda. Ja iga päev on samamoodi.. Ehk oskate ette kujutada, kui olete hommikul uimase peaga ja siis keegi keksib ringi õnnelikult. No see pole ka see, aga midagi sinna kanti.

Kuues tund jäi ära ja selle ajal läksime hoopis spordisaali. Selline asi pidi iga Homecomingu nädal toimuma. Saalis ühel pool istusid Freshmanid ja Sophmored ning teisel pool Juniorid ja Seniorid.
Klasside vahel siis võisteldi igasugustes mängudes. Lisaks tutvustati ka Homecomingu kuningannade kandidaate.

Terve selle nädala lasti koolis laulu Eye of the tiger. Näiteks reede hommikul kui olime ujumast tulnud ja kõik end riietusruumis valmis sättisid, värvisid juukseid oranzi-mustaga, meikisid jne, siis pandi ka raadiost see lugu ja kõik laulsid kaasa. Kuna laulus mainitakse tiigrit, siis ehk see olegi meil koolilaul või midagi sellist. (Käteka viimases osas lasti ka seda lugu, sellepärast see meelde tuligi tegelikult :D)

Õhtul kell 19:00 toimus suur Homecomingu jalgpallimäng. Seal käisin koos Asia ja Alexisega. Oh kuidas ma igatsen Euroopa jalgpalli. See siin ei ole mingi jalgpall, mind kohe häirib, et kui ma siin meie jalgpallist tahan rääkida, siis pean ütlema soccer mitte football.

Mängu vahepeal tutvustati jälle queen'ide kanditaate, kõik kõndisid oma vanematega üle jalgpalliväljaku. Üks naine rääkis samal ajal, et mida peale keskkooli edasi lähevad õppima ja mis plaanid on tulevikuks. Lõpuks kui kõik ära olid tutvustatud teatati ka, kes on selle aastane Homecoming queen.

''Jalgpalli'' ma lõpuni ei vaadanud, kuulasin orkestri ära ja helistasin hostemale, et ta mulle järgi tuleks, sest mäng ise on minu jaoks ikka nii igav. Lisaks oli ka väga jahe nii, et ei leidnud põhjust miks jääda. Seekord ei olnud Jennyt ka, eelmine kord oli sellepärast huvitavam, et me rääkisime Jennyga juttu. Vahetusõpilastel on alati millest rääkida.

Koolis olid õppused, väga õige päev selleks, et tulekahju olukorda läbi mängida - vihma sadas. Paljud õpilased kurtsid, et oleks võinud siis orkaani oma olla