Hommikul 10:15 tuli Jenny hostisa mulle järgi ja läksime nende juurde. Kohale jõudes oli juba Adelheid seal. Tema ja Jennyga läksimegi ratsutama.
Adelheid on hostema tuttav ja ta on lapsest saadik ratsutamisega tegelenud, ta perel on ka hobused. Jennyl endal on ka Austrias hobune, keda nad õega jagavad.
Adelheidil on väike tütar, kelle ta Jenny hostemale hoida jättis. Jennyl on siin väike hostõde ja hostvend nii, et hostema on harjunud väikseid lapsi hoidma.
Loodus oli seal nii kena ja me sõitsime metsas, mis tegi asja 100x huvitavamaks. Mõni laskumine ja mägi võttis ikka seest kõhedaks küll, aga hobused olid harjunud. Mäest ülesse minnes ja tasasel pinnal hakkasid nad tavaliselt galoppi jooksma. Pärast Jenny ütles, et tema poleks küll esimest korda ratsutades seda julgenud. Galopp ajas mind pigem naerma, kuigi vahepeal oli küll tunne, et äkki kukun maha. Ainuke kurb asi päeva juures oli see, et ma murdsin oma ühe küüne ära.
Tagasitulles läksime Jenny juurde, seal sõime õhtusööki ka. Lisaks muule jutule rääkisime näiteks kuidas on numbrid eesti keeles, võrdlesime tähestikku jne. Kui Adelheid koju läks, siis tõi ta minu ka ära.
Väga tore päev oli. Kodune tunne oli kogu aeg, selline tunne nagu peaaegu, et terve elu oleks teadnud neid.
Tegelikult küsis Adelheid juba ratsutama minnes minult küsimusi ja vabandas ette ära, et hakkab palju küsimusi küsima. Ja miks ma sellest räägin, on see, et paljud vist mõtlevad, et mul võib kopp ees olla sellest rääkimisest, aga tegelikult on hoopis vastupidi, väga vähesed tunnevad üldse huvi. Ning tavaliselt on see viisakusest. Minu vanustest on see eriti selgesti aru saada. Ujumistrennis olen seda kõige rohkem täheldanud, aga Jenny vist pole sellest aru saanud, sest ta vastab alati väga põhjalikult ja nad lihtsalt ei kuula teda lõpuni. Mingi elementaarne viisakus võiks ju ikka olla või vähemalt mängida, et huvitab, kui juba küsinud oled. Mina muidugi kuulan ilusti lõpuni ära mis ta räägib, mitte sellepärast, et ta lihtsalt seinaga ei peaks rääkima, vaid minu jaoks on see ka reaalselt huvitav. No ja kui ei huvitakski, siis nii mats ma ka poleks, et kellegi teisega rääkima hakkaks.
Adelheid on hostema tuttav ja ta on lapsest saadik ratsutamisega tegelenud, ta perel on ka hobused. Jennyl endal on ka Austrias hobune, keda nad õega jagavad.
Adelheidil on väike tütar, kelle ta Jenny hostemale hoida jättis. Jennyl on siin väike hostõde ja hostvend nii, et hostema on harjunud väikseid lapsi hoidma.
Loodus oli seal nii kena ja me sõitsime metsas, mis tegi asja 100x huvitavamaks. Mõni laskumine ja mägi võttis ikka seest kõhedaks küll, aga hobused olid harjunud. Mäest ülesse minnes ja tasasel pinnal hakkasid nad tavaliselt galoppi jooksma. Pärast Jenny ütles, et tema poleks küll esimest korda ratsutades seda julgenud. Galopp ajas mind pigem naerma, kuigi vahepeal oli küll tunne, et äkki kukun maha. Ainuke kurb asi päeva juures oli see, et ma murdsin oma ühe küüne ära.
Tagasitulles läksime Jenny juurde, seal sõime õhtusööki ka. Lisaks muule jutule rääkisime näiteks kuidas on numbrid eesti keeles, võrdlesime tähestikku jne. Kui Adelheid koju läks, siis tõi ta minu ka ära.
Väga tore päev oli. Kodune tunne oli kogu aeg, selline tunne nagu peaaegu, et terve elu oleks teadnud neid.
Tegelikult küsis Adelheid juba ratsutama minnes minult küsimusi ja vabandas ette ära, et hakkab palju küsimusi küsima. Ja miks ma sellest räägin, on see, et paljud vist mõtlevad, et mul võib kopp ees olla sellest rääkimisest, aga tegelikult on hoopis vastupidi, väga vähesed tunnevad üldse huvi. Ning tavaliselt on see viisakusest. Minu vanustest on see eriti selgesti aru saada. Ujumistrennis olen seda kõige rohkem täheldanud, aga Jenny vist pole sellest aru saanud, sest ta vastab alati väga põhjalikult ja nad lihtsalt ei kuula teda lõpuni. Mingi elementaarne viisakus võiks ju ikka olla või vähemalt mängida, et huvitab, kui juba küsinud oled. Mina muidugi kuulan ilusti lõpuni ära mis ta räägib, mitte sellepärast, et ta lihtsalt seinaga ei peaks rääkima, vaid minu jaoks on see ka reaalselt huvitav. No ja kui ei huvitakski, siis nii mats ma ka poleks, et kellegi teisega rääkima hakkaks.
Minnes sõitsime Tim Hortons'ist läbi
Mina ja hostemalt laenatud stiilsed püksid
Ma olen kössis nagu ma-ei-tea-mis-asi, aga pole hullu
Käsi värises
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar