Ulla-Riin Ameerikas: 9-13.10.14 Shoping, kino & Halloweeni küla

9.10.14

Kui ma omale ülesse ei kirjuta, siis on ikka kohutavalt raske meenutada midagi.
Ujumisvõistlused olid jälle meie koolis. Ujusin kahel korral, esimene kord individuaalselt ja teine kord siis jälle neljaliikmelise võistkonnaga 50 meetrit.
Arvasin, et ei läinud hästi, aga selgus, et tegin oma rekordi. Mu aeg oli 38:26, mis on super, ma pole kunagi 38-ni jõudnud, kõige parem on mul siiani olnud midagi 39'ga.

Ühel päeval pildistasin jälle busse

10.10.11

Viimane hommikune trenn. Tegelikult on meil pühapäeviti ikkastki hommikused trennid, aga vähemalt ei hakka need 5:30, vaid kell 8:00, mis Eestis olles tunduks ikkastki liiga vara, aga siin olles on see vägagi normaalne. See 5:30.. kui ma seda numbrit praegu vaatan, siis mind ajab see lihtsalt naerma ja tundub ebareaalne.

Reeded on mu lemmikud, bussiga saan koju, ehk trenni pole ja 15:00 olen juba kodus.

Kuue aeg tuli Jenny oma hostperega mulle järgi ja sõitsime Greenfield village'sse, see oli Halloweeni puhul ära kaunistatud. Kõigile jagati teatud aja tagant kommi. Ja ütleme nii, et see kogemus oli VÕIMAS.

See oli muuseum, mis nägi välja nagu küla. Selline küla on päriselt ka eksisteerinud, küla, kus sündis Fordi looja Henry Ford. Nagu juba mainisin, siis see oli võimas. Tol päeval majadesse sisse ei mindud, aga juba väljast tundusid need majad nii huvitavad. Rona rääkis, et ühes majas tehakse sinu silme ees näiteks klaasi, teises jällegist vaipu jne. Kõik on nagu kunagi, inimesed on riietunud ajastule kohaselt ja elu käib. NII LAHE. Ma olin lihtsalt nii vaimustuses. Rona arvas, et kindlasti peame ükskord päevavalguses ka sinna minema.

Kui seda kõike läbi tahad käia ja igasse majja sisse astuda, siis ühest päevast jääb kindlasti väheks.

Seal oli ka näiteks surnuaed ja seal oli tol päeval vikatimees. Lisaks on seal ''külas'' järv ja sild, kust üle kõndisime ja siis seal vees oli paadikesega hirmsa väljanägemisega mees.
Oma silmaga peab ikka ära nägema, keeruline on seletada. Minu pildid pole ka suurem asi, sest juba läks hämaraks ja mul oli ainult telefon kaasas. Jenny hostema küll tegi pilte, aga ma ei tea, kas ta saadab mulle ka need või mitte.

Võtsid mulle jänesekõrvad kaasa ja nagu näost näha, siis ma ei leidnud kaamerat ülesse :D

Lisaks tõid nad mulle ka ämbri nänni jaoks

Zoe nägi nii lahe välja selle kostüümiga, aga ta siiski otsustas seda mitte kanda

Kõrvitsad

Maja seinal olid sellised laulvad näod ja siis ülevalpool see silmamuna vaatas sind

Terve tee olid kõrvitsad

Zoe meisterdas

Puu küljes rippusid kõrvitsad - minu pildilt pole muidugi aru saada

Suhteliselt hirmus mees oli

11.10.14

Kaheksast kümneni oli ujumine. Tegelikult tegime isegi natukene üle kümne, sest trenni lõpus pandi rõhku kukerpallidele ja nii me siis harjutasime neid, 2 treenerit ja 2 teist meest, kes ujumisest palju teavad, kõik meid vaatamas ja juhendamas.

Tegelikult on mul ujumisest nii kopp ees. Praegu seda kirjutades tundun ma endale liiga karm, aga samas üritan meenutada seda tunnet, mis mul täna basseinis oli..jube. Selline tunne, nagu oleks kinni seal basseinis, vesi ümberringi ja lihtsalt ei saa välja. Neli korda uju 25m, neli korda 50m, siis kaks korda 100m, ühe korra 200m ja jälle otsast peale. Ja niimoodi kaks tundi järjest. Kogu aeg üks ja sama stiil ka.. KOHUTAV. Aga kuna juba praegu ei suuda ma meenutada, kui jube see tegelikult oli, siis tean, et kindlasti jään ujumist igatsema.

Koju tulles hakkasin koristama. Viisin prügi välja, tõmbasin tolmuimejaga, pühkisin harjaga söögitoas. See on tuba, kus me mitte kunagi ei söö - siin majas on nii palju tube, mis võiksid üldse olemata olla. See tuletas mulle praegu meelde, et ma pole blogisse üldse pilte oma kodust pannud. Ei hakka kindlalt lubama, aga ehk lähiajal on meeles teha.

Kella kahe aeg saatis Rona (Jenny hostema) mulle sõnumi, et mis ma teen. Kuna midagi erilist ei teinud, siis ütles, et tuleb võtab mu peale ja lähme nende juurde. Ta ise käis laste ja Adelheidiga kohalikul festivalil, kirikust mõned inimesed müüsid seal näiteks nänni. Ma tegelikult polegi väga kursis, mis seal toimus. Rohkem väikestele lastele üritus jälle.

Kohale jõudes hakkasime sõõrikuid sööma ja jõime kohvi - minu esimene kohv peale seda, kui Ameerikasse tulin. Kuna Jenny festivalil ei käinud, siis ta ei teadnud, et ma nende juurde nii vara lähen. Lahe nägu oli tal ees, kui ta trepist alla tulles mind laua taga istumas nägi.

Adelheid pidi päris varakult lahkuma, meie Zoe'ga hakkasime siis rongi meisterdama papist ja paberist. Nelja aeg sõime õhtusööki ja siis mängisin Henry ja Zoe'ga kulli.

Peale kuut (kuute?! koerakuut :D) lahkusime majast, et sõita Hobby lobby'sse, see on üks hiiglaslik sisustuspood. See oli SUPER!! Jõuluasju oli täiega, igasuguseid raame, kus sees head ütlused. Pigem võiks küsida, et mida seal polnud.

Väga kaua seal olla ei saanud, sest pool 8 läksime kinno vaatama õudusfilmi Annabelle. Mina ise mingi õudukate fänn ei ole, aga Jenny tahtis seda väga näha. Ma ei mäletagi, millal ma viimati õudukat vaatasin ja seega kartsin, et see on liiga hirmus. Tegelikult mind see film üldse ei kõigutanud ja Jenny oli hoopis see, kes kartis. Kuna ma õudukatest tavaliselt midagi head ei arva, siis olin väga positiivselt üllatunud. Mulle meeldis.

Väga lamp pilt, aga Jenny juures tehtud

Ilusat värvi puud olid nende maja ees

Need näiteks ostsin omale Hobby lobby'st

12.10.14

Tol ööl ärkasin mitu korda ülesse ja kui kell 8:00 jälle ärkasin, siis ei jäänudki enam magama.

Natukene enne kahteteist tulid Jenny, hostema ja lapsed mulle järgi, sest Jenny hostema pani meid Twelve Oaks Mall-i ees maha ja me läksime kahekesi shoppama.

Ühes poes, kui ootasime Jennyga järjekorras, et ta maksta saaks, rääkis müüja meie ees oleva kliendiga. Mees müüja, ja hakkas siis küsima eakamate naiste käest, et mida nad peale shoppamist teha plaanivad, kas lähevad ostukeskuses kusagile sööma ka. Siis ütles, et kui tema koju läheb, teeb omale kalkunit jne. Rohkem ma enam ei kuulanudki, sest ma purskasin naerma ja pidin eemale kõndima. Ma lihtsalt kujutasin ette, kui Eestis müüja minuga samamoodi rääkima hakkaks...Kindlasti arvaksin, et täitsa opakas või, et väga kahtlane mees.

Peale viit saime lõpuks shopatud, poest väljudes avastasime, et Forever 21 ei käinudki, aga ei viitsinud enam minna ka.

Loomulikult läksin ma jälle Jenny juurde. Sõime õhtusööki ja vaatasime Frozenit. Peale kaheksat tõi Jenny hostisa mu koju. Kodus pidin natukene õppima ka, aga õnneks on see, et paljud on neid samu küsimusi, millele mul vastuseid vaja oli, googlest enne mind küsinud.

Urban Outfitters'i poe riietuskabiinide uste peal olid sellised sildid

13.10.13

Saksa keeles tõstis õpetaja kohad ümber, esireast eelviimasesse ritta sain nüüd istuma. Alguses oli harjumatu nii ees istuda, nüüd tunnen nagu istuks kooli teises otsas. Tegelikult on nii, et kui sa tegeled mingi spordiga, siis on sul õigus istuda eespool, aga ma ei hakanud midagi ütlema, sest ma saan ju hakkama, vähemalt siiani olen saanud.

Matemaatika tunnis saime tööde tulemused teada, ma tundsin, et mul läks hästi, aga kui õpetaja laua juurde läksin, et hinne teada saada... 12 punkti 20'st ja hindeks D!!! Ma naersin ja õpetaja küsis, et miks see naljakas on. Ma ütlesin siis, et ei olegi naljakas, aga nutta ka ei taha ju :D Ma lihtsalt tundsin ennast nii lollina, sest see matemaatika mida nemad siin teevad on ju kohati lausa naeruväärne.

Üks näide tööst: Mari joonistas lõigu AB, ta poolitas selle punktiga C. Lõik AC on 4 cm, kui pikk on lõik AB? Sellises stiilis ülesande oli õpetaja mul muide valeks arvestanud. Aga annan andeks, sest ta lihtsalt vaatas valet vastustelehte.

Leppisime siis õpetajaga kokku, et peale tunde lähen õppima ja selgus, et ma olin kahele küsimusele jätnud vastamata. Ma tegin need õigesti ära, ehk oleksin teeninud veel kaks punkti ning kokku 3 asja oli õpetaja valesti parandanud, ehk tegelikult oleksin võinud saada 17punkti - juba parem.

Homme/täna, ütleme siis nii, et teisipäeval lähen ma söögivahetunni ajal seda tööd uuesti tegema, ehk on tulemused seekord paremad.

Muidugi oli mul peale kooli kohe ujumine. Läksin siis matemaatika klassist oma lockeri juurde, et ujumiskott võtta ja muidugi kui on kiire, siis ei saa ma seda lahti.. 10 minutit seisin kindlasti seal. Lõpuks küsisin ühe koristaja abi, kes loomulikult esimese korraga selle lahti sai.

Asjal on ka positiivsem pool, 1h ja 45 minutilisest trennist sai 30minutit.