5-6.11.14 Ujumisvõistlused

5.11.14

Koolis oli poolik päev, ehk toimus ainult 3 tundi ja kell 11:00 sain koju. Kell 15:00 pidin tagasi minema, et ujumisvõistlusteks valmistuda.

Kohale jõudes oli juba paar kooli kohal ja meie omad panid plakateid seintele.

Võistlused algasid alles kell 17:00, me Jennyga ei mõistnud, miks me nii vara kohale pidime minema. Aga tore oli, tegime sooja, ujusime ja oli aega ka niisama olekuks.

Paar päeva tagasi trennis kirjutas treener ujulas olevale tahvlile meie kõige paremad ajad, mis siiani võistlustelt oleme saanud ja nende kõrvale ajad mida me võistlustel saavutada tahame.

Minu 50m oli enne 39:38 (võistlused, kus olen saanud paremaid aegu, on ajad võetud inimeste poolt, seega ei pruugi need alati nii täpsed olla, sellepärast ka selline aeg ja palju varasematelt võistlustelt)

Tahvlile kirjutas treener 36+ ja juba siis arvasime me mõlemad, et ehk hammustas liiga suure ampsu.

Seega oli tal ka põhjust olla elevil, kui tol päeval sain võistlustel ajaks 35:66.

100m pole ma kunagi varem ujunud. Treener kirjutas tahvlile ajaks 1:40 ja võistlustel sain ajaks 1:24:06.

Mõlemal korral tulin esimeseks. Kaheksas rada, kus ma 100m ujusin, seal ujusid alati kõige kehvemad ujujad, seega oli päris hea tunne, kui esimeseks tulin.

Enesetunne peale 100m oli nagu piece of crap. Inglise keeles kõlab see väga hästi, eesti keeles võiks siis lihtsalt öelda, et enesetunne oli halb.

Veest tulin välja küljelt, trepist. Alguses nagu polnudki nii hull, aga kui maha istusin, siis hakkas tunda andma. Pea hakkas kohutavalt valutama, lisaks jalad ja käevarred. Ega ma kirjeldada väga ei oska, aga see valu oli jube ja kestis päris pikalt. Abitreener ütles, et see näitab, et ma andsin endast kõik. Tal oli arvatavasti õigus, sest mul pole elusees nii suuri valusid olnud.

Järgnev jutt on rohkem mulle endale, ma tahan tulevikus ka mäletada neid emotsioone ja mis tol hetkel toimus, ehk järgnev on inimeste reaktsioon pärast minu ujumist.

Peatreener (Lang)

Hostema ütles, et isegi temale tundus kõrgelt tribüünidelt vaadates, et treener oli väga elevil. Ega jah, ta tuli peale mu 50m kohe minu juurde, kui ma polnud veel basseinist väljaski. Ma kuulsin oma aja kohe ära, kui poiss, kes mu aega võttis, seda mulle ütles. Aga treener pani käe üle õla ja näitas näpuga tabloole. ''Rada 7, aeg 35:66, näed? Hea töö''

Enne 100m kui ma juba ootasin stardiplokkide juures, et vette minna, siis seisis ka treener minu juures ja küsis minult ''Mida nad teile seal Eestis annavad? Me tahame ka.''

Enne 100m olin ma ikka kohutavalt närvis, ega 50m ka parem polnud. Tegelikult olin juba enne võistlusi närvis ja kõhus keeras.

Abitreener (AJ)
Temast kõndisin ma mööda peale oma 100m ja ma olin nii omas mullis, aga ma mäletan, et ta lõi viieka?!?! (Viska viis ühesõnaga :D)  ja ütles, et hea töö.

Sara isa

Ütles, et olin väga tubli ja et kui alustaksin plokilt, siis võib-olla oleksin ka lõppvõistlusteni jõudnud. Ma väga ei usu, sest ma olen nüüd ju kogu aeg veest alustanud, ehk juba päris hea selles. Kuid tema suust midagi sellist kuulda on ikka väga kõva sõna. Tema ja tema vendade rekordid on siiani meie ujula seinal.

Abitreener2 (Tema on viimased korrad meil trennis olnud, abiks)

Kiitis ja imestas, kui palju ma oma aegu parandasin. Tegelikult ma ju ei tea oma 100m aega, see 1.40 oli treener ise pannud, aga seda ei pea ju tema teadma :D

Mees, kes vaatab, et võistlus ilusti sujuks.
Ma olen teda eelmistel võistlustel ka näinud, mõnel võistlusel on ta starte andnud. Igastahes temalt ei oodanud ma absoluudselt, et ta minuga rääkima hakkaks, sest ma eeldasin, et tema pole aegadega üldse kursis + me pole ju kunagi rääkinud, v.a siis, kui mul veel laulupeo käepael peal oli.. :D

Igatahes tuli ta minu juurde ja ütles, kui tubli ma olin ja kui palju ma oma aegu parandasin. Lõppu lisas veel, et mind on huvitav jälgida.

Hiljem kui uuesti vastu tuli, ütles, et ma ikka täna (reedel) oma aega veel parandaks, sest ta arvas, et ma pääsesin edasi finaali.

Nate on üks poiss, kes ise tegeleb vettehüpetega. Tema võttis aega 8.ndal rajal. Kuna ta käis meil suvelõpul, kui ujumistiimiga see istumine oli, siis ta polnud minu jaoks võõras. Rääkisime enne mõlemat ala ja iga kord ütles ta mulle mingi aja, mille ma vähemalt saama pean. Ütleks nii, et tema ootused olid kõrged, aga õnneks ma suutsin ta maapeale tagasi tuua.

Hiljem kui mul kõik alad ujutud olid ning istusime Shelby ja Jennyga, siis ta kõndis mööda, näitas püstiseid pöidlaid ja ütles mingi lühendi, kes ma olen. Ma siis küsisin Shelbylt, et mis see tähendab. Põhimõtteliselt eesti keeles võiks öelda, et õhtu nael?! Või kõige suurem üllataja ja ikka see, et mõlemal korral tulin esimeseks oli ka väga oluline.

Loomulikult oli mul tol õhtul tuju hea, kui kõik mind aina kiitsid. See pole oluline, et lõppvõistlustele ei pääsenud, sest ega ma ju teadsin ka, et sinna ma ei pääse. Oluline oli oma aegu parandada.

Järgmine päev oli koolis õpetajate ja lastevanemate kohtumine. Matemaatika õpetaja ja minu ujumistreeneri klassid on vastakuti, ühesõnaga nad suhtlevad palju. Ja mate õps oli tegelikult ka kunagi ujumistreener ja treenis ka praegust ujumistreenerit, tänu sellele saavad nad hästi läbi. Ühesõnaga kui mu hostema mate õpetajaga rääkima läks, siis ütles ta kohe mu hostemale, et kuulsin treenerilt, et olin väga hästi ujunud. 

Ma olen NII kurb. Võistlustel olles olid kõik nii kokkuhoidvad, et ma lihtsalt ei tahtnud uskuda, et kohe-kohe on see kõik läbi. Lohutuseks olen kuulanud uut ja head Ed Sheerani muusikat, (nii head lood on, soovitan) aga kuna ta tuleb 17. veebruar Eesti kontserti andma,(tal samal päeval sünna) siis see teeb jälle meele kurvaks. Elu on raske, mis ma muud oskan öelda :D

Sara isa teeb igal võistlustel pilte ja kui ta kunagi need Facebooki ühte gruppi ülesse paneb, siis saan blogis ka jagada.

Tüdruk, kes Jennyle plakati tegi, oli hea idee peale tulnud ja tegi Austria lipu ja saate aru...Jenny ei saanud sellest ise aru?!?! Alles siis, kui keegi talle seda ütles :D Ma nägin seda plakatit siis, kui empsiga skypesin ja esimene asi, mis empsile ütlesin, oli, et vaata kui hea idee, ta on Austria lipu teinud.

Morgan oli andekas ja pani jõulutuled plakatile

Ma tõesti ujusin 'oma südame välja'

Shelby

Jenny-Alexis-Anna-Allie-mina

 Neid särke müüdi võistlustel ja kui peale võistlusi autosse läksin, siis hostema andis, et ''ostsin sulle selle särgi, mõtlesin, et sa ehk tahad''

6.11.14

Hommikul ärgates oli enesetunne kohutav. Tegelikult juba see tundus mulle veider, kui ma öösel kolme aeg ülesse ärkasin ja seejärel peaaegu, et terve pudeli vett alla kulistasin.

Panin ennast siiski riidesse, aga juukseid ära ei kamminud, sest mõtlesin, et ma ikka ei suuda minna kooli. Õnneks oli hostema nõus ja nii jäigi kooli minemata.

Läksin hoopis magama tagasi ja ärkasin alles kell 12.

Enesetunne oli ärgates juba parem, aga süüa suutsin ainult erinevaid puuvilju.

Õhtul kell viis läksin hostemaga kooli tüdrukute vettehüpete võistlust vaatama. Seal sain Jennyga kokku, läksime istuma meie tiimiliikmete kõrvale. Võistlused kestsid ainult pool tundi. Tõsiselt oli selline tunne, et alles sain maha istuda ja juba pean ära minema.

Me arvasime, et võistlused pole nii ruttu läbi, istusime siis edasi ja järsku läksid tuled kustu, siis saime aru, et vist on aeg ikkastki lahkuda :D

Õhtul vaatasime hostemaga Grey Anatoomiat

Hetkel olen kodus ja umbes tunni aja pärast lähme Jennyga kooli ujumisvõistluste finaali vaatama ja pärast seda tiimiga Applebee'sse sööma. Kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, siis peaks tulema tore õhtupoolik.